Kodu – Minu Mina piirid – 9/ 10

Kodu võib olla koht, mis on minu oma. Kodu võib olla koht, kus on asjad, mis on minu omad. Kodu on võib olla lihtsalt sõna, mis märgistab kohta, kus mina elan. Kui suur peab olema territoorium, mille sees tunnen ennast turvaliselt nii, et luban endal tunda – Mina olen kodus!

Ajal, mil minu Mina ei piirnenud ainult minu endaga,vaid see asus ka väljaspool mind, oli minule oluline, et minu asjad, mis tähendasid mulle mind ennast, oleksid turvaliselt hoitud st, et mitte keegi teine ei tohtinud neid puudutada ega muuta nende seisukorda või asukohta – ainult mina ise tohtisin iseennast omades seda teha.

Kui Mina olin nähtavana oma asjades, siis oli minus vajadus hoida turvalist ruumi ka nende asjade ümber, kuid see oli keeruline ajal, kus mina olin kübe, keda teiste tahtmised ja meeleolu muutused paigast paika lähetasid. Elasin kohtades, kus tõesti ei olnudki minu oma mitte midagi muud peale nähatvate raamatute, kuldse juukseklamberi ja lillede – need olid minu jaoks olulised, neid mäletan pidepunktidena oma teelt – nemad olid minu väärtus väljaspool mind.

See oli aeg, kus omatavate asjade väärtus oli minu jaoks suurem, kui minu enese oma – minul ei olnud väärtust, sest tundsin, et mitte keegi ei tahtnud mind omada, sest mind ei hoitud enese ligi – mina olin see, kes oli alati kolmas ja seega üle, kes saadeti sinna, kus parajasti oli võimalus ja ruumi – ööpäevane lasteaed 6a, sanatoorne kool 5a, suvised laagrid 4 nädala pikkustena, maal sugulaste juures või tädile hoida. Usun, et seda aega, mis ma elasin väljaspool emakodu oli hulganisti rohkem, kui nö kodus olemist – seal olin külaline, kes käis aeg-ajalt kohal.

See oli nagu omamoodi unes elamise aeg, mina ise olin uinutanud enda, sest võimalust oma elu omada, st reaalset võimalust muuta oma elu nii, et saaksin elada oma kodus, see tundus mulle võimatuna. Ma kõndisin läbi kõikide kohtade, majade, korterite, voodite ja kappide – need olid kohad, kus ma pidin elama ja asjad, mis mind ümbritsesid isegi siis, kui ma seda ei tahtnud. Asju sain omada, sest neid oli vahel möödapääsmatult vaja

Iga inimene teab, kasvõi oma peidetud sügavuses, miks ja kuidas vajab ta võimalust muuta teda ümbritsev keskkond enesele turvaliseks ja enese näoliseks. Keeruline on elada, kui kõik väljaspool iseennast on kellegi teise oma ja soovitud muudatusi ellu viia ei saa või ei tohi. Selles ajas elades vajabki inimene nähtavaid piire, mis hoiavad teised temast eemal – piire, mis peavad, sest on reaalsed. Mina elasin olukordades, kus mingid piirid olid – voodi ja kapp – kuid need ei pidanud, sest teised astusid piiridest üle ja sisse. Elasin majades ja tubades, mis kuulusid alati kellegi teisele ja ma teadsin, et ei saa ega ole seal igavesti, sest üks päev – kunagi homme või juba täna - tuleb mul taas oma kott võtta ja minna.

Lapsepõlve suved ja ka teised ajad olin sageli Tabasalus tädi juures – see seal oli minu lapsepõlvemaa. Suureks kasvades kinkis tädi suvemaja minule. See aeg oli tagastamiste ja uute/ vanade piiride mõõtmiste koht – minu ääretu lapsepõlv sai nähtava piiri, mis ahistas, sest lõikas mind avarusest ja iseendast välja ning pani võretatud puuri sisse – teisele poole – vabaduse sisse jäid kukeseente ja muulukate kohad, teerajad ja põõsad, mis olid varem loomulik silmapiir, kus sulasin loodusega üheks.

Ühel hetkel juhtus nii, et maatükk majaga olid minu, kuid tee selleni uue naabrimehe oma – mets ja aasad, mille keskel elasin, müüdi kruntideks. Seal ajal juhtus üldse huvitavaid asju – naabrimehele ei meeldinud meie aed, mis piirnes tema teega ja ühel hetkel leidsime töömehed seda maha võtmas ja uut asemele panemas – tõeliselt huvitav. Aia taha, sinna, kus varem oli loodus, kasvas maju, kui seeni. See aeg, kui majad ja elanikud leidsid oma paigad, tundus juba talutav, kuid pikad ehitusprotsessid ja huvitavad töömehed, aga oma rahu ja vaikust vajava minu elu võimatuks tegevat.

Mina müüsin oma lapsepõlve ära, sest vajasin nähtavalt suuremat ruumi selle koha ümber, kus asusin mina – Soosaarel oli 21,1 ha maad ja maja selle kõige keskel. Mitte keegi ei oleks pidanud ulatuma minuni ega astuma piiridest üle, kuid ... minul oli taas huvitav naabrimees, kes oma põlde harides ja maad nö siledaks muutes, ometi piiridest korduvalt üle ja sisse sõitis. Minu jaoks tähendas see pidevat valves olekut, sest naabrist, kelle üle puudus minul kontroll, sai vaenlane - reaalne oht minule – ma teadsin, et kui mina ei suutnud kontrollida oma maade puutumatust, siis see tähendas seda, et mina ei suutnud tagada iseenese turvalisust ja puutumatust.

See oli üsna suur territoorium, mille enesega samastasin – need olid minu Mina piirid ja sellepärast sellega seonduv minus painava pinge kasvatas. Kaks aastat tagasi, uuel kevadel, kõndisin endas ühe tee läbi, mõistsin ja lasin lendu loo, vahetasin vaatenurka ja ei sõdinud enam naabrimehega vaid pöördusin tema poja poole – asjad muutusid, piirid pidasid ja mina ei tundnud enam endas vajadust minna ja kontrollida. Piirid väljaspool mind hakkasid kahanema ja minule lähemale jõudma.

Soome tulles asusime elama majja, mis kuulub teisele, keda võib nimetada ka naabrimeheks ja sellest ajast sai alguse taas üks valusalt huvitav enesele lähemale kasvamise aeg. Ma ei saanud siin tõmmata nähtavat piiri enese ja teiste oma vahele – maja on teise oma ja õue peal asub väga lähedal veel üks maja ning ka selles elasid üürilised, kes olid kui pinnud, mis torkisid valusalt - lugusid kasvas sellest ajast hulgi. Aasta tagasi ma lasin siit, sellest kohast lahti – enne oli minus vajadus ja uskumus, et saan muuta selle koha oma koduks. Kuid ühel päeval elasin läbi hetke, kus naabrimehe käitumist jälgides mõistsin, et hoolimata sellest, et mina siin elan ja siin on minu asjad, ei muuda see fakti, et maja ja maa on teise inimese omad – tema tahtmiste järgi muutuv ja muudetav paik.

See oli aeg, kus ma tundsin ennast rahulikult ja vabalt ainult looduse avaruses ja linnades – seal olid küll omanikud oma piiridega, kuid seal olin vaba, sest seal olid teised inimesed minuga ühte moodi – me olime lihtsalt möödujad – kõik võisid tulla ja minna, sest koht ei sidunud – seal olin ainult mina enesele oluline, sest muid, minu jaoks väärtust omavaid asju, selles paigas ei olnud.

Meie kodu, omale ostetud maja ja maa on väiksemate piiridega. Maja, mis asub asula peatänava ääres, kõrgel künkal ja hulga, järgnevate tänavate alguses, ei piira ega varja ehitatud aed – seega olen ise ja on möödujad nähtval. Täna see ei häiri mind, sest majad ja teed on paigas, piirid nähtavad ja iga üks elab oma elu oma majades ja õuedes. Suurest maast lahti lasknuna olen taas väiksemas paigas tagasi. Istutasime 101 elupuud, millel on pikk aeg kasvada, et varjavaks aiaseinaks saada.

Kodu valisime kolme maja ja maad kaaludes. Iga paik oleks olnud üks valik ehk tee – ei õige ega vale, vaid üks rada, mida mööda omal moel kõndida. Üks maja asus teistest eemal, metsa sees, teine tänava lõpus, umbekasvanuna varjus. Valisime valguse, avara vaate ja kõrguse. Kui varem pidi ka maa looma uru ehk varju, kuhu peitu pugeda, siis nüüd vajan valgust, kõrgust ja avarust, et sirutuda. Oluline on see, kuhu mina oma tähelepanu suunan – varem vaatasin ümbrust – jälgisin teisi, et olla valvel, millal ja kust oht võib tulla. Nüüd olen endas ja vaatan seda, mida mina teen ja kuidas elan – tean, et Maailm minu ümber on olemas ja elab oma elu ega kao vaid liigub ja muutub omal moel – ma olen sellega teadmisega rahu teinud. Mina elan oma piirides ja iseenda sees – mina olen Mina ja iseenda võtan kaasa, kui lähen ja elan oma elu.

Kodu oli Asi, mis muutus või mida mina ise muutsin oma tahte ja vajaduste järgi – kodu olin mina ise väljaspool mind ennast. Asjad sidusid mind kohaga ja tegid kohast minu kodu. Asjadega koht oli paik, kus minul oli luba olla, sest asjad andsid õiguse paigal olla ning oma asju hoides iseennast hoida ja võimaluse muuta ise oma elu läbi nende asjade.

Sellises, asjadega tähistatud kohas, ei tulnud ma toime teiste poolt tehtud muutustega, ei suutnud vastu võtta minu asjade liigutamist, sest see ei tulnud minu seest ega olenenud minu tahtest. Selles kohas suunasin oma tähelepanu muutjale – tema oli vaenlane, kelle vastu kasvatasin viha, mida vajasin, et seista paigal ja nõuda õiglust - see tähendas, et muutus pöörataks tagasi – taastataks endine olukord – mina ei vaadanud hetke, kus seisin muutuste ja muudetu keskel, vaid teist, kes pidi minu ümbruse tagasi muutma, et mina saaksin taastada rahu eneses ega peaks kohanema, see tähendab muutusega toime tulema. Mina nägin sõna Minu = Mina, Minule kuuluv = Mina – Mina olen see, millest tuli kinni hoida, et mina ei kaoks muutudes. Minu Mina ei olnud ainult endas vaid kõigis minule kuuluvates olulistes asjades (ka inimestes) – mina ei osanud ega suutnud oma Mina asjadest eraldi seisvaks lahutada.

Mina ei pea enam kõiki ega kõike kohtustusena omama. Olen õppinud lahti laskma, sest omades hoian mina ise ennast kohas ja paigal. Mina ise seon ennast salaja siis, kui tahan kinnitatuna püsida, sest kardan järgmise sammu teha. Omamata on minul ja minus vabadus olla ja minna, sest ma ei ole seotud.

Marianne

23.09.2019.a