Aegade tagused tolmunud aarded

Uue koduga tutvudes kõndisin ruume läbi ja avastasin enese jaoks uut Maailma. Soovisin leida midagi sellist, millel oleks minu jaoks aarde väärtus. Erinevatest aegadest jäänud kilde polnud palju – mõned neist tundusid olulised, et jääda, mõni pani õlgu kehitama, et eks me vaatame ja mõni oli selgelt üle, kuid tõeliselt silmi särama panevaid asju ma majast ei leidnud.

Kõrvalhoone teiselt korruselt, saepurusest kastist, leidsin ammuste tapeetide rulle. Majas neid kasutatud ei olnud. Need olid näidised, sest üks eelmistest majaomanikest oli olnud maalari. Tapeedirullid olid jäänud alles ajast, mil ta käis inimestele näitamas erinevaid võimalusi ja siis tapetseeris väljavalitutega elamisi.

Selle leiu üle olen ma tõeliselt õnnelik. Erinevaid tapeete – nii Inglismaalt kui ka Soomest, 50-aasta vanuseid ja nooremaid, on nii kümne ringis ja nad kõik on ilusad ning huvitavad. Loomulikult olin õhinas, et saaksin neid majas kasutada, kuid oh avastust – igat tapeeti on täpselt üks rull. Kuidas siis teha nii, et mina saaksin soovitu – plaan on kasutada köögis viite erinevat tapeeti – neid kõige kõigemaid. Täna ma veel ei tea, kuidas täpselt ja milline jääb tulemus, kuid minu jaoks on tegemist oluliste aja aaretega ja nende koht on seal, kus ulatun neid pilguga paitama.

Kui maja oli pea kõikjalt läbi ja üle vaadatud, siis pööning, õieti tolmune katusealune oli veel läbi kõndimata ja ma ootasin kärsitult, millal saan sinna minna. Luuk, veel avastamata Maailma eest, oli ära võetud ning ma olin sinna üles juba piilunud ja teadsin, et sealt paistab erinevaid esemeid, kuid ma ei olnud neid veel korralikult vaadanud ega puudutada saanud.

Ühest toast tapeeti maha võttes pudenes korstna kõrvalt liiva, tegelikult pigem nirises korraliku joana. Selgus, et korstent ümbritses vahelae sees raamistik, mis oli täidetud liivaga. Otsustasime, et vahetame liiva mõne kergema ja paigalpüsivama materjali vastu välja. See oligi minu võimalus minna saladusi avastama. Ronisin redelist üles ja upitasin ennast üle ääre ning olingi seal. Kühveldasin kulbiga liiva ämbritesse ja vahepeal kiikasin ringi. Seal oli aegadest jäetud katkisi toole, lõngakerimis laud, katkisi pinke, poolik kapp, kiriku lauluraamatud, ajalehed, pappkastid, pakendid jne, kuid midagi väga põnevat ja minu jaoks olulist seal ei leidunud.

Enda ümber vaadates leidsin ühe paki – 54 a vana ajaleht oli paelaga hoolikalt kokku seotud. Seda lahti arutades tuli eemaldada mitu erinevat kihti veel enne, kui jõudsin sisuni. Kõikide paberite seest tuli välja rebitud äärtega tükk pakkepaberit. Algul ei osanud nagu midagi arvata, et miks peaks üks inimene midagi sellist nii hoolikalt kokkupakkima ja alles hoidma. Paberi ühes ääres oli kolm sõna – Isännälle Hyvää Joulua. Ma mõistsin, et need kolm sõna olid selle paki teinud inimesele olulised – need sõnad olid tema jaoks aarde väärtusega.

Marianne

26.09.2019.a