Meri – hingav kaaslane – 7/ 10

Meri on ääretu avarus või vähemalt nii mulle tundub, kui tema kõrval kõndides vastaskallast ei ulatu nägema. Meri hingab ja on justkui elus, ta on kallis kaaslane, kelle juurde minek on iga kord uus ja kordumatu kogemus.

Väidetavalt olin juba väiksena mere lummuse kütkes. Üheksa kuuselt kõndima minnes suundusin mere, kui suure sinise vanni poole. Mind olevat olnud keeruline merest lahus hoida, sest kui nähtamatu sidemega ühendatult olin ma taas ja taas selle sinetava suuruse poole teel.

Minu suve tähendasid ja tähendavad ikka merd, ujumist vees ja aega kaldaliival. Pirita, Tabasalu, Keila-Joa, Vääna-Jõesuu rannad olid osa minu suvistes päevades. Keila-Joal olles käisin mere ääres ka sügisel, talvel ja kevadel – ma nägin tema erinevaid nägusid. Me ei elanud suletud territooriumil ja seega sain ma vahel ka üksi mere ääres kulgeda - seal oli rahu ja vaikus. Seal oli vaikus teiste laste häältest, kehadest ja isiklikust ruumist. Mäletan mere värve, jääd, kive ja luiki. Meri tõi enesega huvitavaid pakendeid ühes, sealt kusagilt kaugemalt, teistel kallastel elavate inimeste sõnumeid.

Tabasalus elades oli nii igapäevane, et kulgesin oma teedel ülemisel kaldal ja alumisel kaldal. Üleval olles vaatasin kaugele, sest seisin kõrgel – kunagisel kaldajoonel. All kõndisin kividel ja vaatasin kõrguvat seina enese kõrval ning teisel pool laiuvat vetevälja. Soosaarele kolides oli minu ainus kaotus ja kahetsus see, et ei saanud „oma” merd kaasa võtta. Hoolimata pikenenud vahemaast, 600- st meetrist sai 36 kilomeetrit, minu ja mere vahel, avastasin enese jaoks uued kaldad ja uued mered – Vainupea oli lemmik ja omane. Seal käisin erinevatel hetkedel ja aegadel. Seal vaatasin ja kogesin, kuidas tuul ja meri käsikäes rannajoont nihutasid, ühest kohast liiva ära kaotasid või teisale kokkukuhjasid. See seal oli minu meri.

Mina lähen mere äärde – meri on siht, kuhu üha uuesti kõndima minna. Eestis on võimalik kilomeetritega mõõta maad, mida ääristab meri. Soomes on nö erinevaid meresid rohkem, kuid need on pigem kohad, kui punktid, kus piiratud alal olla – merele minnes on avarus, kuid pikki kaldaid on üksteise kõrval eravaldused, sest kõik tahavad merest oma osa saada – omada oma kaldariba, kus varbad vette pista, kuhu peale sauna sisse hüpata või kust paadiga merele sõita.

Mina lähen mere äärde – mina lähen ise endaga kohtuma, vabana olema ja hingama. Lähen väljenduma nii nagu olen – meri ei arvusta ega hinda, tema võtab mind endaga ühes. Meri lainetab minuga kõrvu ja laulab omas meeleolus. Mere ääres pääsevad minu tunded valla, sest tean, et seal olen hoitud. Räägin, nutan või karjun – puhastun, üleliigne ja mittevajalik voolab minust välja ja lahustub hajudes. Meri võtab kõik vastu ja lahustab – annab tagasi vaikuse isegi siis, kui ta meeletult tormab ja marutab - mina loon rahu enese sisse.

Meri võtab mind vastu. Meri kannab ja ümbritseb, mere soolane ja karge vesi on võimalus olla üleni sees, tunda, et olen tervenisti ümbritsetud Maailmaga, mis elab, hingab, liigub, hellitab ja hoiab mind endas – mina olen turvas.

Sel suvel sõitsin Sup laual üle lahe, edasi tagasi, umbes nii kilomeeter pika vahemaa kaks korda. Kui hoidsin sihtpunktina maad ning vaatasin enese jalge ette, kuid ei vaadanud kõrvale, siis oli julgem tunne. Kuid keset lahte jõudes vaatasin vasakule ja paremale, hoolimata sellest, et kaldad jätkusid, oli see ääretus, mis kaugele ulatus, kõditavalt hirmutav. Teadsin, et allpool mind on üsna pikk tee põhja, nii 5-7m, kuid see on hoomamatu sügavus, kui olla pinnal. Tajusin, kui päris pisike ma olin selle suure vete lainetel.

Mulle meeldis vastu laineid aerutada ja siis ümberpöörates istuda laual, jalad teineteisel pool ning lasta merel end üles-alla hõljutades tagasi viia. Kui soovisin kiiremat sõitu, siis tõstsin jalad lauale, kui soovisin vee embust kogeda, siis hoidsin jalgu vees ja liigutasin neid vastu laineid laisalt – hõljusin vees olles vee peal ja olin merega ühes. See vaikne lainetav hõljumine jätkus ka kaldal – tundsin enese sees, kuidas virvendus minus võbeles.

Kallas on turvaline teise ja veel suurema Maailma äär. Meri on avarus, kus saab silmapiiri puudutada siis, kui päike tõuseb üles või loojub magama. See on silmaga nähtav ja vahetu kogemus, kui suured Maailmad värvide vahetudes suurt Maailma muudavad. Mere ääres leian selle, mida iganes ma sinna otsima lähen. Mere hääles kuulen vastust iseendana olemisele. Mere ääres olen vastuvõetud, hoitud ja saadetud. Meri - see on lähim võimalus, kuidas olla iseenda Algusega ühes – olla osa kõiges ja kõigest.

Marianne

18.09.2019.a