Ma olen siin, kus olen täna,
kuid ma olen ka seal, kus olin eile. Olen siin ja olen seal - ühel pool ja teisel pool merd –
ma toetun kahele kaldale.
Siin tunnen end vabana,
igapäevased kohustused on argised, kuid nad ei ole veel sügavate
jälgedega vaid vabadusega valida. Seal on argised kohustused
vastutusega, sest neis on aastate pikkune teekond oma väsitava
raskusega. Seal on minus korda tegemise sundus ja süütunne, et pole
hoidmas, kuigi vastutan, justkui
oleks vale, et ma ei taha enam seal olla.
Seal tunnen end vangina, sest ma
tean, et Maailm on kordades suurem ja avaram, kui põllud ja teed
minu ümber. Mulle meeldib minna, kõndida üha edasi veel
tundmatutel teedel, näha uusi paiku ja olla kõige selle sees. Mulle
ei ole kunagi meeldinud tagasi kõndida, ikka olen ihanud oma valitud
teedel käies järgmise käänaku taha ulatuda.
Vastutus ja kohustus hoida on
raskused, mida kannan, kuid
nii olen vaba piiratud ulatuses, sest taas pean tagasi minema, olema
ja tegema, sest kedagi teist ei ole. See on vabadus olla, kohustusega
kohal olla. Minus on
teadmine, et enne kui ma
lähen, pean ära tegema selle ja selle ning alles siis pääsen.
Seal on piirid ja raamid,
turvaline oma tavalisuses olla. Siin on teadmatus, mis äratab,
tõstab adrenaliini ja lükkab edasi, et hüppa tundmatusse ja avasta
iseennast. Veel hoian kinni vanast, sest olen seotud, kuid ma tean,
et mul on võimalus valida, kus ja kuidas ma olen. Kaldaid ühendav
lüli olen mina, kuid mina
olen seal, kus ma olen.
Mina
astun Maailma, et jõuda iseendani.
Marianne
17.04.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar