Oma
ära olnud eludes, möödunud ajaloos, olen elanud hetkedes, kus see,
millisena mina väljendusin ei lugenud ega olnud piisav, sest kuulusin nende sekka,
kellele oli antud ühine nimetaja ja selle järgi määratud
ärapõlatuteks. Need olid inimesed, keda ühendas rahvus ja värv,
mille taga ei nähtud, sest ei vaadatud, indiviidide erilisust.
Sellest
ajast on jäänud minu sisse soov erineda, eristuda nii nähtavalt,
et ma mitte kunagi ei samastuks sarnastega, vaid seisaksin alati
hulgast eraldi, et see, millisena Mina olen saaks väärtuseks, keda
alles hoida. Erinemises peitus meeleheitlik soov pääseda lõpliku otsuse käest, olles viimane lootus vältida oma tulevikku.
Need
olid kauged ajad, mis elustuvad minu unedes, sest hirmude juured
ulatuvad möödunusse. Kord oli erinemises lootus päästa oma elu,
kuid nüüd on sellest saanud alateadlik sisemine sundus, vajadus kindlustada oma elu.
Marianne
11.04.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar