Kuidas armastada seda, keda ise ei näe

Öeldakse, et õpi ennast armastama, siis alles oskad teisi armastada. Kuidas ma saan iseennast armastada, kui ma ei saa ennast peopesale võtta ega lahti laotada. Ma ei oska ennast tervikuna näha, sest ma ei saa kunagi ennast üleni seest ega väljast vaadata. Ma küll peegeldun peeglitest, kuid ainult osaliselt. Ma vaatan ennast ülevalt alla ja näen seda, kuhu pead painutades ja ennast keerates ulatun. Minu sees sündiv on müstika, mõtted kulgevad oma radu pidi, tunded tulevad ja lähevad ning siis on seal veel rohkem sellist, mida ma mõõta ei suuda ega aduda oskagi. Sellest, mis minu sisikonnas toimub, tulevad jäägid WC potti, kuid neid ei taha mina vaadata. Ma kuulen enese häält läbi enda, ma summutan ja moonutan seda, kuid teised kuulevad minu häält hoopis teisiti. Ma ulatun ennast osaliselt puudutama ja sedagi mitte korraga.

Ümbritsevast Maailmast ei näe ma, midagi ega kedagi tervikuna, alati näen osasid, sest midagi jääb ikka peitu. Terviku loon enese kujutlustes, salvestan nähtu piltidena endasse, töötlen, lisan ja unustades kustutan, saadud tulemus tähendabki kõike, sest ma olen korraks näinud. Ma teen iseendaga sama moodi, kuid kuu tagakülg jääb alati teise külje peale.

Ma ei tea, kas ma üldse tunnen ennast, sest see, mida ma arvan end tundvat või uskuvat on nõnda petlik – mina varjan iseennast, peites enese külgi ja olemust, iseenda eest. Enda sees olles liigun vaikuse, mõtete ja tunnetega linnutiivul edasi ning tagasi, kuid raske on paigal püsida. Ma olen kihiline, üks sõna viib teiseni, üks samm võib viia aastate taha ja nii saan alles endas kõndides ja ennast avastades teada seda, mida hommikul veel ei teadnud, kuid ka see ei ole lõplik „tõde”, sest tee tundmatusse alles kestab. Ma kõnnin oma teel käies iseendale üha lähemale.

Kuid ikkagi ma tahan ennast näha, näha seda, millisena ma Maailmale paistan. Ma valin ja loon enese ümber Maailma, asjadest ja kohtadest, mis kirjeldavad mulle mind ennast. Ma valin inimesi, kes peegeldavad mind tagasi. Valin neid, kes tahavad minuga koos olla, sest neil on minuga hea ühes olla – nii tunnen end vajalikuna.

Ma armastan või vähemalt arvan end armastavat neid, kes/ mis mind puudutavad ja loovad minus enamat, kes äratavad ja kasvatavad minus energia, mille sees on minul hea olla nii, et mul on hea enese sees olla. Kuidas ma saan ennast puudutada nii, et ma tunneksin end puudutatuna. Ma saan end füüsiliselt katsuda – teha pai ja kallistada. Ma saan anda endale süüa ja juua seda, mida arvan end soovivat. Ma valin enda ümber asju ja inimesi, kellega/ millega on hea koos olla. Kas sellest piisab puudutuseks.

Miks on minu sees uskumus, et ma pean ennast armastama. Armastus on puudutus, mis äratab ja kasvatab helgust, mille poole ja paistel kasvan kõndides väljast sisse, avanedes seest välja. Kuid, kas ma armastan kogemust või teadmist, pilti või reaalsust. Kuidas ma tean, et vot nüüd ma armastan. Kuidas ma üldse tunnen ära, et ma armastan – see on üks sõna, millele mina ise annan tähenduse ja mille kohta loon loo. Kuidas ma saan armastada seda, mis minule ei meeldi, mida on kole vaadata nii, et puudutadagi ei taha. Mis saab siis, kui ma ise, läbi enese vaadates, olen iseenda jaoks just selline – eemaletõukav pilt.

Ma luban endale mõelda enese armastamise peale, kui saan aru, miks ma olemas olen. Mis on minu olemas olemise eesmärk. Miks just mind on vaja. Miks on mind minule endale vaja. Mida tähendab tegelikult iseenda armastamine minu enese jaoks. Armastus tundub olevat tarve, mida ma vajan.

Kõik see, mis või kes on olemas, on valgus ja on heli, sest kõige sees ja ümber voolab energia, mis puutub ja puudutab. Sagedused võivad küll olla erinevad ja kooskõla ei pruugi sündida, kuid see on tõlgendus, kogemuste lugemine läbi iseenda vaadates. Mitte miski ega keegi, kes on olema ei ole kasutu. Kõik on loodud ja sündinud eesmärgiga iseendana Maailmas olla. Just see on inimese jaoks üks raskemaid ülesandeid – olla iseendana omal kohal olemas – mitte peegeldustena, teiste kujundatuna, hirmudest moonutatuna ja iseennast vaadata kartes, sest kui ei näe sisse ega ulatu tagakülge vaatama, siis kuidas saab allakirjutades võtta vastu selle, keda pole kunagi üleni näinud. Kuidas võtta vastu ja tunnistada seda, et ma olen selline nagu olen, ei pruugi olla ega olegi kõiges kõige-kõige, pole alati hea, ilus ega armas, kuid ma olen olemas.

Iga elava Inimese sees on Elu Elav Hingus, see on Valgus, mis on pärit Alguse Allikast. Sügav tänulikkus, et ma olen olemas, et ma saan ja mul on võimalus olemas olla. Olles Inimesena olemas, saan ma Hingena võimaluse edasi astuda, oma ülesandeid lahendades iseendale lähemale kõndida. Armastan ennast, sest tunnen tõeliselt ja tean, et mina olen PARIM, mis minu osaks sai saada – sellel kohal, kus ma olen, minust paremat ei ole. Igas oma ära oldud hetkes olin parim, igas olevas hetkes olen parim, mida suutsin, oskasin ja sain olla. Ma olen igat oma hetke elanud ja elan armastusega armastades.

Ma ei ole kunagi üks kindel kuju kord salvestunud pildil. Ma muutun hetkest hetke astudes, nii nagu muutub kõik minu ümber. Ma ei ole kunagi päris seesama, milline ma olin hetk tagasi. See, mida mina saan eneses kanda on teadmine oma olemas olemisest muutuvana muutudes, ikka olemas olles, läbi aja armastusega armastades Valgusena, Maailma valgustades, oma teel kõndimas.

Marianne

27.04.2019.a