Käest lahti laskmise valu

jagamine

Minu jaoks liiga vara, lasti minu käest lahti ja jäeti enese teele üksi seisma. Ma pidin üksinda edasi minema, kuid selleks, et ma ennast üksinda ei tunneks, ma solvusin ja lõin peatatud hetkest endale kaaslase. Ma küll kõndisin edasi, kuid samas jäin ka paigale, et oodata Maailma järele – jäin ootama tema jõudmist enese kõrvale. Tänaseni ootas osa minust ikka veel seal, juba ära olnud ajas. Oma teel käies olen üha uuesti ja uuesti solvunud, kui olen avastanud ennast üksinda teel kõndivana. Olen solvunud, kui minule olulistest inimestest ei ole saanud kaaslasi teele.

Tol ära olnud ajal vajasin välise peegeldust iseendast, et saada kinnitust oma olemas olemisele. Tõestust, et mina iseendana olles olen ilus oma ainulaadsuses, et mina ja armastus oleme sünonüümid, et minus on olemas Armastuse Valgus, mida ma jagan Maailmale, kui kõnnin oma teel.

Minuga käis kaasas uskumus, mida ma kuulsin eneses rääkivat, et see, kuidas ja millisena mina olen, teen, elan ja loon on kõik juba enne ära olnud, tehtud ja nähtud. Ma uskusin, et olen kordus ja koopia, kellel pole uudsust, erakordsust ega sähvatust. Mina ise lõin endale selle uskumuse, kui kogesin Maailma vastust iseendale ja veendusin, et mina pole kunagi piisav, et jääda ainsaks. Ma uskusin, et Maailm oleks minuga jäänud, kui ma oleksin kordumatult asendamatu olnud – olnud haruldus, keda ei soovita kaotada. Ma uskusin, et polnud piisav, sest ei suutnud ega osanud olla kõik, et täita iseendaga Maailma. Minu kõrvale jäi tühjust, mida Maailm täitis oma soovi järgi nii, et minule ei jäänud ruumi – ma tundsin, et üle olevat ja väljajäetuna.

Tegelikult mina ise astusin ringist välja, sest olin solvunud. Ma tahtsin nii väga aega tagasi keerata, et alustada uuesti enne peatatud aega ja jõuda teise tulemuseni, teise lahenduseni, kui see, mis oli minu reaalsuseks.

Nüüd, suurena, ma ei taha lugeda lõpuni raamatuid ega vaadata filme, mille tegelased kõnnivad vääramatult valu poole. Üha uuesti loodan, et seekord on lõpp teistsugune, kuid ei ole, sest see, mis kord on kirjapandud ja üles filmitud, see jääb alati samasugusena lõppema. Taas alustades jõutakse ikkagi sama tulemuseni, sest kõigil tuleb oma tee ise läbi käia ja võtta iseendas iseennast ja oma teekonda vastu.

Ma ei usalda teisi oma kõrvale, sest ma ei usu, et nad oma samme valides minu peale mõtlevad. Sellepärast ei ole ma hea meeskonnas mängija, vaid üksinda kulgeja. Ma tean (enda meelest), kuidas ja millisena asjad peavad olema ja minema, ma näen lahendust tulemuseni, ma alustan ja viin lõpule. Ma olin orienteeritud tulemusele, teekonna sisu pole olnud oluline – tähtis oli jõuda punktist A punkti B ja suuta oma vagu ära rohida. Ma ei valinud vahendeid ja mesijutu meelitusi ei külvanud, pigem olin karm ja armutu kindral, nii iseenda kui ümbritsevate vastu – töö tuli ära teha ja alles siis sai loa edasi elada. Tee pidi olema selge, sirge ja konkreetne, mida soovisin see pidi sündima. Kui nii ei läinud, siis varem proovisin takistust lõhkuda või sundida teda muutuma, kuid nüüd astun kõrvale, lasen teisel olla, kui ta valib nii olla – minu rada läheb kulgeb edasi. Enam ma ei võta teisi enese kanda, igaüks kirjutab oma loo ise, vajadusel kordab kordusi, kui kangekaelne eesel ja kulgeb ikka edasi oma valitud rajal ja ajal, igaüks omal moel, mis siis, et „Mina tean”, kuidas on „õigem”.

Olen õppinud, et teistel tuleb lasta oma teed ise kõndida. Tegelikult lasti ju ka minul seda teha. Pole kantud rohkem, kui tõesti oli vaja, et ma ise õpiksin ja kogeksin. Ausalt tagasi vaadates olen ka klammerdunud kandjate külge, mis iganes põhjusel tahtmata ise kõndida, kuid siis ootas mind hetk, mil mind täie tõsidusega lükati üle pesa ääre alla. Kuid nüüd olen ma mõistnud, et ise käies saan uhkusega öelda – see siin oma minu käidud rada, mina olen siia oma jäljed jätnud, astunud esimesena puhtale lehele raamatusse, mille ma ise iseendana iseenda jaoks kirjutan.

Olen seisnud eraldi, et näidata – ma ei kopeeri ega vaata teiste pealt maha. Soovin selgelt eristuda, et mind ei aetakse segi ega vahetataks ära. Ma seisan oma ruumis, iseenda poolt loodud Maailmas, mida mina ise täidan. Lähen ära veel enne, kui mind välja jäetakse või ära saadetakse. Ma ei seo ennast, sest see on valus, kui sidemest lahti lastakse ja ära minnakse. On väga valus, kui ei tulda ega olda minuga koos. Olen õppinud teisi mitte vajama, et säilitada oma turvalisus ja eraldatus. Kuid ometi soovin aeg-ajalt seotust, et peegeldudes veenduda selles, et Maailm näeb mind ja teab minu olemas olemisest ning tunnustab mind minu teekonna eest.

Ma olin jäänud peatatud hetke kinni ja vaatasin tagasi, kuid ma ei näinud, kuhu ja kuidas ma ise olin välja kõndinud ning sellepärast ma ei saanudki tunda uhkust enese poolt tehtu, olemise ja loodu üle – oma elu üle - sest ma ei vaadanud oma teed, kuigi kõndisin samm sammu haaval edasi.

Ma uskusin, et pean õigustama oma valikuid, tõestama õigust iseendana olemisele ning, et kusagil on keegi, kes annab hinnangu ning ütleb mind ja minu elu õige või vale olevat. Ennast kaitstes ja õigustades elas minus uskumus, et minu valitud valikud on valed, sest mitte keegi ei oleks nii valinud ega teinud, kui mina seda tegin. Ma ei suutnud teha teistega ühte moodi ega olla sarnane, sest ikka ja jälle avanesin ning purskusin välja oma iseloomu ja temperamendina. Uskusin, et olen vale, sest ei suutnud olla selline nagu arvasin, et pidin olema – meeldides saan jääda ja Maailm tuleb mind otsima, kui ma ringist puudu olen.

Kuid mul lasti minna siis, kui ma tahtsin ja ka siis, kui ma ei tahtnud, kuid mind saadeti ära, sest jälle olin iseendana olnud. Valisin käitumisviise ja proovisin olla sellisena, millisena uskusin, et just nii saan soovitu, kuid sedaviisi panin ennast ise raamide vahele, kui kasti kinni, mida hakkasin lõhkuma, et oma vabadus kätte võidelda. Need olid minu sisemised lahingud – mida tohin/ ei tohi, mida tahan/ mida luban. Tahtsin õigust iseendana olemisele, vabadust olla ja astuda edasi, mitte seista peatatud aegades ega seljaga tuleviku poole.

Tegelikult ma ei olegi käinud mitte ühegi inimesega koos nii nagu ma seda vajasin, sest see ei olnud võimalik – ma tahtsin, et teine käiks minu sees minuga koos. Mina ise võtsin teised inimesed, kelle peale ma solvusin, endaga teele kaasa, et vähendada oma üksi olemist. Tegelikult on minu rada olnud kogu aeg minu enese tee, mida uskusin, et pean jagama, et peegeldustest kontrollida ja näha oma elu, tehtu, oldu ja loomingu ilu ning suurust. Mina ise olin ennast iseenda ees sulgenud. Võtsin vastu selle, mis mulle Maailmast minu tehtu peale tagasi anti ja kui ei antud, sest keegi ei näinud minu sisse ega käinud minu teel, siis uskusin end vähemana ja väärtusetuna olevat ning kordusena, mida kõik juba ammu teadsid, kuid mina alles äsja avastasin.

Kuid, kuidas sai enne mind olemas olla see, mida mina iseennast avastades alles nüüd iseendas üles leidsin ja peopesale pannes lendu lasin – ei saanudki, sest see sündis alles siin ja praegu – kordumatu hetk, mida jagan Sinuga.

Marianne

26.04.2019.a