Kus ja kellel on tegelikult probleem

Iga Inimene sünnib siia Maailma täpselt sellisena nagu ta on - iseendana. Oma teel käies avastab ta iseennast Maailmas ja Maailma iseendas. Iga Inimene on üks ja ainuke, teist temasugust ei ole ega saa olema, kuid Maailmas kõndides peab ta õppima ennast teistega võrdlema, et mahtuda normide ja reeglite rägastikku. Erinevus ja erilisus saavad takistuseks, sest väljatöötatud mõõdupuude järgi mõõtes ei ole lihtne iseenda väljendusena teistega samasugune olla.

Inimese erinevus tuuakse välja veana, takistusena, mida peab ületama. Inimesele näidatakse näpuga – näe, siin on Sinul üks probleem, mis tuleb Sul ära lahendada. Inimene peab otsima viisi ja tee, kuidas seada ennast raamistikku, kus on võimalik ühtede kriteeriumide järgi hinnata tema võimekust, oskusi, taipamisi, olemisi, tundeid jne.

Inimesele öeldakse, et see on nüüd tema probleem, mille tema ise PEAB lahendama, kuid selle ajani Inimene ei teadnud ega tajunud, et temas oleks olenud, midagi valesti või parandamist vajavat. Inimene oli täpselt nii nagu ta oskas ja sai olla, kui kõndis ja avastas ennast ning Maailma enese moel, enese oskuste, soovide ja vajaduste järgi. See, mida Inimesel oli vaja, selle tegi ta endale selgeks, sest ta tundis huvi, aga see, mida ta ei vajanud oma teel, sellest kõndis ta läbi ja mööda, seda ei võtnud ta endaga kaasa. Kuid süsteem ütleb, et Inimene peab endasse võtma selle, mis on talle ettenähtud ajaliselt, ealiselt, sooliselt jne, sest kunagi jõuab ta ühte punkti, kus seda kõike on vaja.

Inimene võtab probleemi, kui raskuse enese kanda, sest ta usub nüüd, et tema on veaga vigane, sest ta ei ole samasugune, kui teised, kellega teda võrreldi. Otsus on tehtud, sest ta vaadati üle ja talle anti hinnang. Inimeses kasvab vastuseis ja vastumeelsus, sest kuidas saab keegi teine talle ette öelda, mis on tema jaoks parim. Vastupanuavaldus on protest, sest Inimene peab teisti tegema ja valima, kellegi teise sõnade järgi tegutsema, kellegi teise pärast ja jaoks teisti olema. Tema vabana iseolemise aeg saab ühel hetkel justkui otsa ja ümber ning ta peab olema valmis süsteemile sobivalt süsteemi sisse sobituma.

Inimest ei tunnustata iseendana olemise eest, sest tema erinevusest saab viga, mis raskusena kaalub kõik muu üles. Seni, kuni Inimene usub, et ta jääb iseendast ilma, sest peab teiste loodud mõõtudesse sobima, tunneb ta end vigasena kandmas probleemi raskust, millega koos tuleb tal teha samm sinna, kuhu ta ise ei olnud veel valmis astuma ja ta ei näe seda, et sellel teel võib ta, midagi uut ja head juurde saada.

Inimesel on Aega, sest Maailm ei lõppe siin ja praegu. Inimesel ei ole probleemi ega vigu, need on hindajate silmades. Inimesel on võimalik küsida tuge ja astuda alles siis, kui tema tunneb, et ta on selleks valmis. Inimesel on terve Maailma täis võimalusi valida oma teel neid valikuid, mis teda kõnetades just teda köidavad.

Marianne

04.04.2019.a