Kui kaasteelistest said vaenlased

Ma olen väsinud

viha tundmast.

Ma ei taha enam

meeles pidada seda,

miks mina pean

viha tundma.

Sellest varem sain jõudu,

et ennast kaitsta,

olla valvel

ja ohuks valmis.

Maha salgasin

positiivsuse,

endasse peitsin

sillerdava naeru,

altkulmu põrnitsesin,

umbusuga vastasin.

Ma ei usaldanud

kätt sirutada

ja Maailma tervitada,

sest olin kogenud,

et seal olid okkad

ja valusad hetked.

Kuid nüüd

ma olen väsinud

iseennast vihkamast

ja ära kustutamast.

Olen väsinud

inimesi kartmast

ja hiljem kahetsemast,

et taas ei suutnud,

teisi kohates,

neid avali vastu astuda.

Ma olin solvunud,

et teistel on õigus

teha täpselt nii

nagu nemad tahavad,

kuid nende tahtmine

ei ole minu saamine,

sest nende soovitud soovid,

ei ole soovitud

minu soovide täitmiseks.

Minus oli hirm,

et taas ma ei saa seda,

mida tahan,

sest teistega koos olles

vajasin teadmist,

et ma suudan ja saan,

ALATI,

iseennast hoida ja kaitsta.

Oma mätta otsast

teisele vastu vaadates

Mina solvusin,

sest ei saanud oma tahtmist

ja siis teine jäi süüdi,

sest selles kohas

ei saanud mina ise

anda enesele seda,

mida mina vajasin.

Sellest inimesest,

kes seisis oma Minaga

minu tee peal ees,

sai minule vaenlane,

sest allajäämisega

mina ei leppinud.

Teine sai sildi,

mida vaadates

enesele meelde tuletasin,

et nüüd mina pean

eneses viha tundma,

sest pidin mäletama,

miks kord solvusin,

kui nii seisin taas

vastmisi teadmisega,

et ei saanud seda,

mida tahtsin Mina!

Seni kuni mina ei taha,

seni mina ka ei tee,

alles siis,

kui ma päriselt

ja täiesti tõsiselt tahan,

siis ma olen

ja ka teen.

Ma olen väsinud

viha kandmisest.

Nüüd tahan sirutuda,

kõige ja kõigi

poole avaneda.

Tahan ise olla

ja iseendana olles,

inimesi pelgamata,

päiksena särada.

Marianne

20.04.2019.a