Hinge teekond on ajatu, Inimese teekond ajaline

Inimene soovib olla õige ja eksimatu, et mitte keegi ei saaks talle öelda, et ta on midagi või kuidagi valesti teinud, olnud või elanud. Inimesel on tarvidus olla kohe, esimesel korral, õige ja parandust mitte vajav. Inimesel on keeruline iseennast ja oma elu, kui kordusi korduste järel korrata. Inimese sees on kärsitus, sest ta tahab tehtu seljataha jätta ja edasi minna. Inimese tee iseendani on kui põllupeenra harimine, mis on rutiinselt korduv tegevus, mille tulemus ei ole jääv, vaid pidev protsess.

Miks inimene usub, et ta eksis, kui ta ei oska või ei saa teha kohe ja kõike õigesti? Miks inimene usub, et teiste sõnad määravad tema eksimise? Miks inimene usub, et eksides on ta vale? Kuidas saab inimene iseendana olles vale olla?

Eksimine tähendab segadust, sest inimene oli valinud sellise tee, mis ei viinud soovitud tulemuseni. Järelikult oli inimesel olnud siht, milleni jõuda või eesmärk, mida saavutada. Eksimine tähendas ebaõnnestumist, sest sooritus oli olnud vilets. Inimene oli olnud suunatud tulemusele ja teekonna sisu ei omanud suuremat tähendust. Kui inimene  eesmärgini ei jõudnud, siis järelikult oli kusagil keegi või miski valesti.

Hinge teekond on ülesandeid lahendades edasi astumine, kui eksamit ära ei anna, siis tuleb uuesti rajale minna.. Inimese tee on iseenda elu elades, iseenda tundma õppimine. Inimese õppetundides on valik, kas läbida teekond punktist A punkti B või kõndida hetkest hetke. Hing on näinud, Inimesena kõndides, oma teekonna pikkust ja selle sisu, ta teab, kui palju on Inimesel veel läbida jäänud, enne kui too iseendani jõuab. Kuid kuidasas kõndida seekord nii, et eksam saaks ära tehtud ja ei peaks enam tagasi minema ega uuesti kordama, vaid saab läbielatu seljataha jätta ja edasi astuda, lõputu küünlapäev jääks siis olemata.

Inimese sees on ähmane aimdus, et tema teed võivad olla korduvad kordused. Inimese kärsitus on põgenemine enese eest. See, mida inimene peab eksimuseks on tema õppetund. Hing peatab inimese – Ole kohal, Sinu peenar vajab harimist, viibi hetkes, ela oma elu! Inimene tormab edasi, sest ta usub, et tema Maailm saab otsa. Inimene elab kiirustades, sest tema aeg on mõõdetav tundides. Hing elab ajatuna, sest tema aeg kestab terve igaviku. Inimene – tuleb minna enne, kui hetk lõppeb, Hing – soovib olla kohal, kuni hetk kestab.

Inimene oma sisimas teab, et oma elus on tal ülesanded ja ta peab, midagi ära lahendama enne, kui tema aeg otsa saab, kuid mida täpselt seda ta ei tea. Inimene ei tea, milline tema poolt tehtud „viga” on määrava tähtsusega, et seda tehes peab ta uuesti oma teed alustama ja nii saab iga ebaõnnestumine ja iseenda valena tundmine, tema sisemist protesti kuulda – Mina ei ole vale, Mina olen õige, Mina tahan edasi astuda!

Inimene ihkab kohale jõuda, et kohale jõudnuna taas edasi minna. Inimene tahab teel olevast möödudes läbi minna, ta ei taha olla kestvas olevikus, sest ta vajab teel olemist. Kuid just teekonna sisu on oluline, kogeda seda, mida inimene tegi, kuidas oli, mida koges ja mida mõistis. Kuid, kui inimene ei peatu, vaid tormab silmapiiri suunas, siis ei ole teda kohal, sest ta ei ole maandatud vaid lendab rabedana õhus. Inimene ei ole maitsnud olemist ega nautinud iseendana elamist.

Oma põllupeenra harimise mõte on olla kohal igas oma hetkes. Tormates edasi on inimene juba tulevikus, ta on seal, kus tema töö on tehtud, kuid nii on ta oma elu elades tööd teinud, inimene ei ole oma elu vaadanud. Rohides ollakse ühes kohas paigal, kuid nii ei saa edasi minna. Teedel kõndides ei ole inimestel kohustusi. Tee on seotud kaugustega. Teel käies kõnnitakse üha edasi, et kuhugi kohale jõuda. Kuid ometi jõutakse ka rohides, kastes ja kasvatades kohale, lähemale iseendale – kuidas märgata seda, mida ja kuidas rohitakse, mis on sel hetkel inimese sees. Kuidas jätta vastumeelsus ja sundus teha oma elu, kui tööd ning vaadata kestvat hetke kohal olles.

Vaadates igatsevalt sinna, kus vagu lõppeb ja algab vabadus, tunneb inimene ennast ahelates olevat, ta on hetke külge kinni seotud, sest ta usub, et vabaks saab ta alles siis, kui töö on tehtud, st vaba saab ta olla seal, kus tööd ei ole. Töö on kellegi teise jaoks ja pärast tegemine, sest selle eest, tulemuse pealt ja järgi, makstakse inimesele tasu. Sealt tuleb ka nimetu rahutus inimese sees, soov jõuda üha uute verstapostideni, et siis seal saada teada, kas lõpuks ollakse oma ülesanne lahendanud ja tasu vabaduse näol on saavutatud või tuleb ikka veel tööd teha, kuid nii elades on oma elu elamine töö tegemine. Uskudes, et keegi teine ütleb ja määrab, kas tema elu oli õige või vale, ei jää inimesele kohustust ega vastutust oma elu kvaliteedi ees, sest tema usub, et lõpuks osutub määravaks sihtpunktide arv.

Inimene tahab jõuda järgmisesse hetke veel enne, kui sellest saab minevikku kaduv olevik. Ta usub ja tunneb, et kõik tuleb ära teha, mis iganes see KÕIK siis ka tähendab, kuid kindlasti hõlmab see kõike seda, mis inimest isiklikult puudutab ja tema silmapiirini ulatub. See kõik tuleb ära teha ja lõpetada veel enne, kui tema aeg otsa saab. Mõne inimese aeg katkeb poole sammu pealt, teised istuvad ja ootavad katkemise hetke, kartes ja ometi ihates kogeda seda, millal jõuab kätte nende aeg. Seal, elusügises, tundub aega lõputult käes olevat, oma kogutud helmeid lükkides on Inimeses kahetsus, miks ta ometi ei leidnud aega peatuda, seisatuda siis, kui kõik oli veel olemas ja tema tee oli alles pooleli. Inimeses on kahetsus, et talle ei olnud oluline olla kõige sellega koos, mille keskel ta oli. Olla koos sellega, mida ta teele kaasa ei saanud võtta, kui edasi astus.

Inimese teekonna mõte on selles, kuidas inimene elab ja millise mõistmise ta endaga kaasa võtab. See on hetkedest sõlmitud kee, mida inimene oma sõrmede vahel, helmes helme järel, paelale lükib. Iga helmes on omanäoline, erineva värvi ja sisuga – see on inimese tegelik tasu ja oma elust kaasavõetud kingitus, mille ta ise on endale valmistanud - iseenda elu, kui teekonda läbides, igas oma elatud hetkes kohal olemine.

Marianne

19.04.2019.a