Olen võõras, kes teel möödumas

Maailmas astudes,

teel kohatud ustele,

esimesena mina ei naerata,

sest sügaval minus sees

elab uskumus,

et minu ees

sulguvad uksed.

Minust mööda

ja kõrvale vaadates

nad pannakse kinni,

minu silmade ees.

Mina ei tõsta pilku

ega naerata.

Mina ei tõsta kätt

ega koputa.

Ma lähen kaarega,

astun mööda,

keeran selja,

sest see on nii valus,

kui mind ei nähta,

ega võeta vastu,

sest pole olnud

oodatud.

Ma olen üle,

olen teiste seast väljas,

ilma kohata.

Ma ei ole oma

ega külaline ka.

Ma olen võõras,

kes teel möödumas.

Kord oli aeg,

aegu tagasi,

kus veel usaldasin uksi

laias Maailmas,

kuid siis,

usk kadus

jäi alles uskumus.

Tegelikult ma ei tea,

kas uksed on lahti

või kõvasti kinni,

kuid ma olen valmis

ennast kaitsma,

olen tõsine ja tugev,

vastuvõtma seda,

mis ootab mind ees.

Mina ise ei taha

või siis ikkagi ei saa

ennast siduda,

sest nii olen ma vaba

edasi astuma.

Paiga peal,

paigas olev kivi

seistes sammaldub,

veerev kivi

kogeb ja läbi elab,

üha uusi

elusaid kogemusi.

Marianne

05.04.2019.a