Vaata, milline Sa oled – Kas Sul häbi ei ole

jagamine

Täna hommikul võtsin vastu teadmise, et ma ei tule ikka veel toime sellega, et inimesed teevad nii nagu nad endast lähtuvalt valivad teha. Minu sees elustusid mälestused, kus nad ei arvesta minu olemas olemise ega rahuloluga. Ma tundsin, et hoian jätkuvalt oma solvumistest kinni, sest mõtted tirisid päevavalgele erinevad lood erinevatest aegadest. Need olid kohad, kus ma oma teel olles olen solvunud ja nad vupsasid üksteise järel pinnale ning ma tundsin end korraga eksinuna ja ma ei teadnud, kuidas leian väljapääsu, milline on lahendus.

Mõtete lend ja tunnete tõusmine on iseenda poolt tehtav kontroll ja proovimine, kas mõni muutust ootav koht, kus tunded on varjudes peidus, on veel alles. Enese sisse sügavale põhja ulatumine võtab aega, sest läbi aegade olen peidetu peale ehitanud erinevad kaitsed, et enam mitte tunda ja mustrid, mis käivitavad mind taas ning olen kokku kuhjanud kõike võimalikku, mis varjaks ja peidaks, lootuses unustades muuta olemas olev olematuks.

Otsisin enda seest kohta, kus olen Maailma tagasitulekut ootama jäädes oma solvumisega aja peatanud. Ma leidsin selle üles. Kord oli aeg, mil ma ei tahtnud ennast vaadata, sest kõrvus kõlasid sõnad: ”Vaata, milline Sa oled! Kas Sul häbi ei ole?” Ma ei tahtnud olla mina, kes on nii häbiväärne, et isegi Maailm ei tahtnud mind vaadata. Mul oli raske oma tunnete segaduses olla. Ma ei teadnud, mida ma tohtisin tunda ja omada, mida mitte. Mul oli enda sees nii halb olla, sest ma ei mahtunud sinna ära, kuid kuhu oli mul astuda. Ma soovisin, et suudaksin selle, kes minu tunded äratas ära kaotada.

Oli hetk, kus minu elu muutus nii tõsiselt, et eraldub selge murranguline piir enne ja pärast vahel. Ma tahtsin nii väga eelnenusse tagasi, et ei kõndinud olevikuga kaasa, aga ma kukkusin eilse ja tänase vahele ning jäin sinna kinni, sest ma vaatasin minevikku, kuna ei tahtnud leppida sellega, mis juhtus – ma ei tahtnud muutnud Maailma astuda – ma peatasin solvudes aja ja ikka veel ootasin pisikese tüdrukuna, et Maailm tuleks tagasi ja jääks minu juurde.

Mina ei tulnud toime Maailma muutumisega, kuigi ma olin osalisena kohal, aga minu käest ei küsitud nõusolekut ega arvamust. Minu tahtest ei sõltunud teise inimese tegu. Ma uskusin, et olen väljavahetatav, sest ei lugenud minu olemas olemine ega tehtu, kuna minu kõrvale tuli teine ja minule tundus, et mind asendati, sest ma ei jäänud ainsaks. Mul oli tunne, et tulija asus minu kohale, sest ta võttis oma osa kõigest, mis enne oli ainult minu oma olnud – minule ei jäänud kohta, sest mina olin segaduses ja ei teadnud enam, mis on minu, mis mitte. Ma solvusin ja tahtsin, et Maailm pööraks aja tagasi sinna hetke, kus muutust ei olnud veel toimunud. Ma soovisin, et Maailm jätaks mulle minu koha alles ja tõmbaks selge piiri minu ning teise vahele, tehes seda nii, et täiesti üheselt oleks kõigile selge, et mina olin enne olemas ja olen ka edasi Maailmaga seotud – kuid minu jaoks seda ei juhtunud.

Minu sees ei olnud kohta teisele, sest ma ei suutnud teda armastada, kuna tema oli süüdi, et minu Maailm ei saanud enam kunagi endiseks. Ma ei tunnistanud tema õigust iseendana olemas olla. Ma nõudsin, et ta oleks Maailmas minu jaoks ja pärast. Ma tahtsin temaga koos olla, et kontrollida tema valikuid ja tegemisi. Ma ei usaldanud temast lahti lasta, sest siis võis ta ära minna ja mind üksi jätta ning ma ei oleks teadnud, mida ta valida ja teha võib. Kuid, kui ma olin temaga koos, siis minule ei olnud kohta.

Tunnete segaduses matsin tunded, kuid nii ma ei tundnud enam ka armastust, mis oleks mind hoidnud. Ma otsustasin, et Maailmas ei ole minu jaoks armastust olemas, sest armastatuna poleks minu Maailm muutunud. Ma nägin ainult seda, mida minul enam ei olnud. Ma ei võtnud vastu seda, mille sain asemele ja nii jäi minu sisse tühjus. Kuid kõik see, mis asemele tuli oli reaalselt minu elus olemas ja ma põrkusin üha uuesti selle vastu ning sain haiget ja solvusin ikka ning jälle. Mul oli häbi iseendana olemise pärast, sest minu sees kasvasid ja võimutsesid tunded, mida ma omada ei tohtinud, aga ma ei tulnud nende taltsutamisega toime.

Tegelikult vajasin tol ammusel hetkel leebet lohutust ja armastust. Ootasin Maailmalt kinnitust sellele, et minu tunded on alati minu jaoks õiged ning, et hoolimata sellest, et minu sees on erinevad tunded ja ma olen vahel elava tunde kehastus olen ma ikkagi hoitud ja armastatud ning mulle ei keerata selga, et mind mitte näha. 

On aeg kasvada lahku ja tõmmata selge eraldav piir minu ja teise vahele, olla ise tervikuna enese sees võtmata sinna teisi, kellega arvan end seotud olevat. Minu kõndimine teel on minu enese aeg ja lugu. Ma otsin uue vaatenurga Maailma muutumisele, senine – ma olen kaitsetu ohu ees, mille muutuv Maailm mulle põhjustada võib - on aegade tagune. Ma kasvan edasi ja täis ning nii leian uue nurga ning ühel hetkel on ta kohal ja ma näen muutunud Maailma ...

Marianne

17.12.2018.a