Sametrohelised hiiud

Iidses hiies hiiglased,

hiiud sametrohelised,

seisid sosistavas vaikuses

hoides aega endi embuses.

Krobelise koore varjus

mõhnalise tüve sügavuses

leebe mõistmine voolas,

kui puu vastu toetudes

ja lohutult nuttes

pisar pisara järel poetus.

Puu mind toetas

ja püsti hoidis.

Puud mind kuulasid

ja lihtsalt olla lasid.

Ma ju uskusin,

et leian lahenduse

ja ise iseenda parandan.

Et leidub üks sõna,

millest kasvab lugu,

kui teel kõnnin

ja elu kogen,

kui vaatan aegade taha

ja enese sisse -

sealt vastuse leian

ja terveks saan.

Oo ei, ma ei eksinud,

olin lihtsalt väsinud

ja tundsin hirmu,

et sõnani ei ulatu,

aga aeg üha voolab

ja tee kestab,

kuid lahendust ei paista.

Igavikuline hetk,

aeg ajatuks saab,

kestab igaviku

üks silmapilk.

Puu sees on ühes

nii seeme, kui ka känd -

ajaratas ringi käib.

Marianne

01.12.2018.a