laupäev, 1. detsember 2018

Sametrohelised hiiud





Iidses hiies hiiglased,
hiiud sametrohelised,
seisid sosistavas vaikuses
hoides aega endi embuses.
Krobelise koore varjus
mõhnalise tüve sügavuses
leebe mõistmine voolas,
kui puu vastu toetudes
ja lohutult nuttes
pisar pisara järel poetus.

Puu mind toetas
ja püsti hoidis.
Puud mind kuulasid
ja lihtsalt olla lasid.
Ma ju uskusin,
et leian lahenduse
ja ise iseenda parandan.
Et leidub üks sõna,
millest kasvab lugu,
kui teel kõnnin
ja elu kogen,
kui vaatan aegade taha
ja enese sisse -
sealt vastuse leian
ja terveks saan.

Oo ei, ma ei eksinud,
olin lihtsalt väsinud
ja tundsin hirmu,
et sõnani ei ulatu,
aga aeg üha voolab
ja tee kestab,
kuid lahendust ei paista.

Igavikuline hetk,
aeg ajatuks saab,
kestab igaviku
üks silmapilk.
Puu sees on ühes
nii seeme, kui ka känd -
ajaratas ringi käib.


Marianne

01.12.2018.a

Kommentaare ei ole: