Maailma vastus võib saabuda vaikusena

Juba algusest alates soovime kogeda oma olemuse, tegevuse või olemise väljendusele Maailma vastusena naeratust ja paid, sest nii tunneme, et see, kuidas valime olla ja teeme on hea ja ilus ka Maailma jaoks, milles viibime. Seni kuni teeme ja hoiame tehtut eneses soojendab ja valgustab see meid ning meie teed, kuid andes selle Maailmale soovime, et see valgustaks ja soojendaks Maailma ning nii ootame välisest vastust, et kogeda veel võimsamalt seda joovastavat tunnet, mis valdas meid sel hetkel, kui meis väljendus rõõm oma tehtu üle.

Maailma vastab meile alati, aga ta teeb seda väga erineval moel ja seetõttu ei pruugi me vastust mõista. Maailm vastab omal ajal ja viisil, siis kui õige aeg on käes. Kuidas ja kust ootame vastust, kas silmade, kõrvade või kehaga ning kas me oskame Maailma vastusest meile saadetud sõnumi välja lugeda? Mida tähendab see vastus meie jaoks ja kas me üldse oskame seda vastu võtta?

Me ootame ja soovime, et vastus jõuaks meieni konkreetsena, üheselt ja selgelt mõistetavana. Lahti lastes ootame vastust kohe ja kui see ei lähe siis kokku sellega, mida oleme oodanud, muutume rahulolematuteks. Taas astume oma tunnete sisse, sest tihti samastame oma tegevuse ja olemise iseendaga. Kahtleme oma väärtuses ja vajalikkuses ning kaotame jõu, sest naeratus ja pai jäid energeetilise toetusena saamata - „Okey, ma ei tee, ei ole ega väljendu nii, kui te ei taha ega oska mind hinnata!” - podiseme oma tunnete katlas istudes. Oleme solvunud, õnnetud, vihased, sest oleme iseendina Maailma jaoks väärtusetud – see on meie järeldus ja me ei tea, kuidas edasi olla, sest unustame, et küsimus ei ole meie väärtuses iseendana vaid saadud vastus puudutas meie tegevust.

Me kingime enda tehtu läbi iseenda iseendale, kuid mõeldes, et see, mille andsime Maailmae oleme meie ise, siis asume me endast väljaspool ja ütleme vaadake mind. Me tegime, olime, väljendusime iseendina ja see oli meie valitud tee läbimise protsessis saadud kogemus – see oli see, miks me sellel rajal astusime. See oli iseenda poolt läbitud õppetükk, mille lahtilaskmine võrdus eksamiga ja oodatav vastus oli hinne, mille arvasime end saavat. Koolis ja tööl käies tuleb vastus numbritena, see on meie tööd mõõtev palk – kuid mujal on teised vastused.

Miks oleme kindlad, et kui sõna, naeratus või pai ei puudutanud tuntavalt meid kohe, siis Maailm ei vastanud meile? Muidugi on inimene kärsitu ja ootuse aeg pikk, et kui täna tegime, siis tulemus peab kohe ja siin meieni jõudma, et saaksime edasi minna ning olnu mälestusteriiulile teiste võitude ja trofeede kõrvale asetada. Maailma vastus meile on alati õige ja ainulaadne – see on kogemus, mille me ise saime ja just see viib meid edasi sinna, kuhu meil on vaja jõuda.

Lahti laskmise hetk on ilus ja õnnelik, kuid kohe kui ta möödub, siis ootame tasu, maksmist tehtu eest ja sel hetkel ei huvita meid tulevik ega kauguses ootav sild üle tunnete soo või tiivad, mis kannavad meid väsimuse hetkel või toetus, mis jõuab kohale kõige lootusetumal tunnil – me ei näe seda, sest seda me ei koge veel. Me oleme käesolevas hetkes ja otsustame Maailma vastuse peale siin ja praegu reageerides, kuidas ja mida edasi teeme. Oleme julged ja enesekindlad ning valime, et see ongi meie tee, kui tasu oli väärtuslik. Kahtleme ja otsime uut valikut, kui tasu väärtus ei tundunud meid väärtustavat. Meis kasvavad küsimused, kui kahtleme ise oma tegevuse vajalikkuses ja väärtuses iseenda jaoks. Maailma vastus aitaks jätkata käidaval teel ka siis, kui ise nii väga ei tahagi.

Meie õpitud kogemus on see, et tehtu ja olemine on õiged siis, kui Maailm vastab naeratuse ja paiga kohe – see annab kinnitava signaali, et tehtu oli õige, sest see oli Maailmale vajalik ning järelikult olime/ oleme meiegi õiged ja vajalikud, nii on meil luba olemas olla kohas, kus oleme. Kuid tegevusest saadav kogemus peaks ju olema enese jaoks väärtuslikum ja olulisem, kui Maailma vastus. Meid õpetatakse, et alles siis oleme õigel rajal, kui Maailm maksab meile, sest tal on vaja seda, mida me teeme, selles on sõnum, et olime siit puudu ja meie poolt antav on oluline – „Tee edasi!”

Kas tõesti on sein ees ja rajal lõpp, kui Maailm ei tasu makstes vaid vaikusega. Maailma vastus vaikimisena annab võimaluse ja hetke iseendaga olles mõelda ja tunnetada, mis on see, mis on meile endale oluline. Vastus tuleb meie enese seest mitte Maailmast – vaikus on hetk iseendaga, sest meie tegevus on meie enese samm iseendale lähemale – ka ootamine on õppetund, ka vaikuses olemine on kogemus. Me ootame vastusena seda, mida tunneme ja arvame end hetkes vajavat, kuid saame selle, mida on meil tegelikult iseendina kasvamiseks vaja. Vaikus on hetk peatuseks, keskendumiseks, endasse ja ringi vaatamiseks, siis ehk märkame ust, mis tasakesi avaneb meie poolt tehtu tulemusena meie jaoks. Me teeme iseendale läbi enese ja tulemus on kink meile endile.

Vaikuse hetk on selleks, et oskaksime enesele vastata, et kui on võimalus edasi teha, kas me tõesti soovime seda, kuidas ja millisel kujul endast anda ja panustada ning see on muutmise ja valiku tegemise koht. Tahame, et Maailm vaataks meie tehtut ja näeks selles meid, kuid kas me ise vaatame ennast, kas me tunneme ennast oma tegudes ära ja oleme uhked enese üle?

Me võtsime olnust kaasa oma kogemuse ja läksime taas teele, me kasvasime edasi, sest olime õppinud ise endale kasvamiseks vajalikku vett otsima ja andma. Läbi oma tegevuse lõime enesele väärtust juurde ning see oligi see, miks valisime olemise, tegevuse, väljenduse, kuid Maailmast vastust oodates asetame rõhu sellele, millist puudutuse tähtsust ja väärtust omab see Maailma jaoks. Kellele valime teha, kas iseendale või Maailmale?

Marianne

13.12.2018.a