Segaduse uttu ära kadudes

Olen rahulolematu,

ma ei ole rahul ega olev,

midagi on tuntavalt üle või puudu,

see segab ja häirib.

Pole nime ega selgust

ega seda, mida vajan,

aga ma ei saa olla,

sest mul ei ole

kohta ega rahu.

Ma ei leia enesele aega

iseenda vaikuses

hetkes olemas olemist.

Ma ei kuule ega kuula,

mida mina kõnelen,

sest elan ootuses,

et kohe keegi astub,

tuleb sisse ja segab.

Seisan kaitses enese piiridel,

olen ärevuses valvel.

Ma ei tervita saabuvat,

sest mina pole veel kohal.

Kuid kuhu ma jäin,

mille külge klammerdusin,

mida üha uuesti

mõttes läbi käin,

mille külge jäin kinni

ega lahti lase,

vaadates tagasi

mineviku olevikku tassin.

Kus ma olen,

kus mina elan?

Kuhugi tuleb astuda,

sest üha uued

hetked on kohal,

kuid ma ei saa,

sest seisan maa ja taeva vahel,

kõige kõrgemas kohas.

Sõnad ei ole veel paigas,

nad alles vormuvad

ja oma kohta otsivad,

kuid nii pole teed

jalge ette laotunud.

Rahulolematus,

sest sees on segadus,

mõistmise valgus

pole veel koitnud

ega pimedust kustutanud.

Ma otsin iseennast,

sest käest lahti lasin

ja segaduse uttu ära kadusin.

Uued hetked on peeglid,

mis vastu plingivad,

nad on prožektorid,

mis silmi pimestavad.

Põiklen eemale

ja selja pööran,

ei ole tuge ega toetust,
kohta millest hoida,
kui tuleb tuul,
kes kõrvale tõukab 
ja paigast lükkab.

Mida ma vajan?

Mille ma ära kaotasin?

Ma kaotasin ära kodu,

siin olen vaid külaline

teiste inimeste lugudes.

Oma on loodus,

kaljud, puud ja taevas -

need laotuvad kõigi ja kõige üle,

hoiavad embuses ja lohutavad.

Eemal majadest ja inimestest

on olemas ise olemise vabadus.

Seal on igal ühel õigus

iseendana olla ja väljenduda.

Minu kodu on avarus

maa ja taeva vahel -

seal on minu vabadus.

Marianne

02.12.2018.a