Vaadates läbi aja aegade taha, et mõista iseennast tänases päevas – Elu Naisena

Sina, kes Sa täna siin seisad, ei ole vaid siin ja praegu, Sina oled see, kes on üks igas ajas, igas kohas ja igas hetkes. Sinuga koos Sinu sees on ühel hetkel kõik eelnenu, olev ja tulev. Sa ei mäleta seda, mis oli ega tea, mis tuleb ja olevikus järgneb uus hetk teisele, kõik möödub kadudes igavikku, kuid samas on kõik kogu aeg selles ühes olevas hetkes olemas. Sügaval sinu sees on mälestuste kogumik, mis asub Sinu keskmes – sealt algab ja sinna sumbub lainetus, mis mõjutab Sinu tegemisi ja olemisi nii, et Sa sellest vahel arugi ei saa – Miks juhtus(b) ja toimus(b), mis oli ja on – Sina oled elav mineviku mälestusena olevikus kõndiv tulevik.

Läbi aegade on peetud naist ja meest eristavaks jooneks naise võimet sünnitada, kuid naist eristab mehest see, et naine on Naine. Ema ja abikaasa – need on rollid, osad elust, mille alus on naiseks olemine. Naine võib neid rolle valida ja nendes olla, kuid ta kannab endas teadmist iseendast kui Naisest, kes otsib igas rollis oma tõelise olemuse väljundit ja kui ta ei leia teed endani, siis ta hakkab nii alateadlikult kui ka teadlikult kõrvaldama oma teelt neid märksõnu, mis takistavad tal endaga kontakti leidmast, sest ta tahab kohtuda Naisega endas.

Naise keha on Sinu kui Naise väljendus, see ei ole loodud ega mõeldud vaid sünnitamiseks. Sinu keha on just selline nagu see on, Sinule omase sisu ja välimusega, sest Sina oled Naine – tervikuna üks. Siin selles kohas on Sinu sees kõik naised, kes Sa oled aegade algusest lõpuni – see on ühine teadmine ja tunne, mida endas kannad. Sina ja Sinu keha ei ole vahendid, et ühiskond saaks selle, keda või mida tal vaja on. Sinu keha on Sinu kodu Naisena, Sinu süda on Sinu kui Naise koda.

Teekond - Veri on valu, mis toob häbi

Sina oled Naine, kuid Sa häbened Naiseks olemist. Sa ei taha vaadata ega kogeda seda, mida Naiseks olemine endaga kaasa toob, sest see muudab Sind aeg-ajalt teiseks, toob endaga kaasa läbi valu vere, mis voolab Sinu seest välja määrides kõik, millega kokku puutub punaseks. Punane on märklaud, mis püüab pilke ja äratab tähelepanu ning nii ei nähta seda, kes Sina oled vaid seda, mida see tähendab. Vere algus on enne ja pärast koht, kus lapsepõlv jäi seljataha ja astuda tuli uude Maailma. Sinna, kus naised mõõtsid Su keha sobivust laste kandmiseks, mehed kompasid silmadega lahti riietades Sinu vormuvat keha. Vere algus viis pilgu Sinult Sinu kehale. Sinu vabadus ja õigus iseendana olla muutus karmiks mänguks elus, kus müüdi Sind või müüsid ennast kui vahetasid oma keha parema tuleviku nimel.

Sa vaatad peeglist oma nägu ja kaetud keha – riideid ja ehteid – see on see, mis Sinule meeldib ja seda Sa naudid, sest selles on ilu, sära ja uhkus enese üle. Sinu keha sisemised saladused on hämaruse varjus, seal on häbi ja takistus, sest veri tähendab valu ja lõppu, kui lapse süda enam ei löö. Veri tähendab tumedat saladust, mida endas hoiad. Veri on kontrollile allumatu, sest Sina ei saa teda keelata ega käskida. Veri oled Sina ise iga kuu teatud ajal. Veri määrib valged linad - no, mis on seal ilusat, kui ta paistab alasti olles kõigile silma. Väline haav seotakse kinni ja sellele puhutakse peale, kuid Sinu sisemist verd ei taha keegi näha.

Veri tähendab katki olemist, sest kusagil on haav, millest ta välja voolab – Sinu kehas on ava, kust see tuleb. Sa paned ette sidemed ja tampoonid, kuid see ei peatu enne, kui aeg on käes. Sinus on ava, mis viib Sinu sisse, kohta, kuhu Sa ei näe ega puutuma ulatu. Sa pead vere varjamiseks ta peatama, et mitte keegi ei saaks aru, mis ja millal Sinuga toimub - see on hügieen ja ühiskonnas elamine. Kuidas Sa saaksidki kõndida, kui verinired kleepuvad jalasäärtel ning istudes jäävad Sinust jäljed – verega määritud maa. Veri on häbi, millega ei taha ega tohi teistele silma paista ega lõhnaga ninna ulatuda, sest see, kes Sind puutub võib saada määritud, kuid ometi võib verest saada ka Sind kaitsev sein, milles asuv uks jääb vahel suletuks. Veri, mis on punane ei tundu puhtana, ta lõhnab ja tema sees on surm peidus. Ta viib Sinust välja selle, kellest oleks võinud elu kasvada.

Kui voolab veri, siis Sa tunned rõõmu, sest Sa ei jäänud rasedaks, kuid kuidas Sa tohid selle üle rõõmustada. Sa keelad selle tunde endale, sest enda olemas olemise tõestuseks pead Sa sünnitama, sest Sinu keha on vaid vahend – ja nii Sa koged, et Sinu emakas on põhjus, miks Sina oled Naine. Kui Sinul sünnib laps, siis Sa muutud Emaks ja Sul on põhjus ja õigus olemas olla. Sa võtad omaks teadmise, et Sinu seest on sündinud teine inimene, kes ütleb Sulle:”Ema” ja kuna laps on nüüd Maailmas olemas, siis temast saab Sinu kui Naise kohustus ja vastutus – tee, millel astud üksinda, sest tunned end olevat igavesti seotud. 

Naisena astud Sa Ema kohale ja jääd sinna, kuid Naine on tegelikult palju enamat, kui ainult Emana olija. Naine oled Sina ise, kellel on Naise süda ja Sinu hing väljendub selles kehas Naisena. Emakas on emaks olemise kese. Kus, aga on Naise keskpunkt, see pidepunkt, mille ümber tiirleb Sinu ülejäänud kosmos. Sina Naisena – kuidas ja mil moel? Miks Sinu emakas ei taha enam Sinu sees püsida? Mida ta Sulle ütleb? Miks Sina teda enam ei taha? Mille saad tagasi, kui teda enam Sinus ei ole?

Sina saad tagasi vabaduse oma keha üle, sest siis Sa ei ole enam objekt, mida vanemad saavad müüa ja mehed osta. Sa ei ole enam kaup, millel on aegumistähtaeg ja parim enne kuupäev. Emakas ja veri ei seostu Naiseks olemise võlude ja iluga. See on hämarus ja koda ühele teisele elule, kes tuleb läbi valu ja seisab Sinust eraldi. Sa tahad astuda Maailmas läbi enese valikute, siis kui Sa seda vajad ja ihkad. Sa ei taha olla tagasilükatud siis, kui Sa määrid Maailma, sest ka siis oled see Sina – Naisena. Sinus on võimsus jääda ellu ja astuda edasi, kuigi oled katki, puhastudes pidades matust kaotuse üle – lein, mida tunneb ema süda. Naise hing soovib puhta kalliskivina sädemeid pildudes Maailma vallutada.

Kui Sina oled olemas Ema väljendusena, siis Sinu kese on emakas – Sa tunned ja vaatad Maailma läbi emaka. Sa soovid omada kontrolli oma keha üle, et suuta ise määrata ja muuta oma Maailma – Sa soovid kontrolli oma emaka üle – raseduse ja vere üle. Sina ei saa seda teha, sest Sa ei ulatu temani, aga kui emakas asuks Sinust väljaspool, siis ehk oleks see võimalik ja nii oled Sa alateadlikult surumas emakat enda seest välja ja emakas muutub üha raskemaks, sest emadus on koorem, mis tuleb endast välja võtta selleks, et jõuda Naiseni endas. Kui emakat Sinu sees enam ei ole, siis ei saa Maailm kontrollida Sinu õigust oma kehale. Sa oled kandnud endas programmi – kui oled Naine siis pead sünnitama – Sina elad Maailmas, kus Sina ei ole keegi, kui Sina ei ole Ema või Abikaasa.

Sa jäid kinni ja samastasid ennast Ema rolliga. Sa võtsid omaks teadmise, et nüüd oled ja jäädki Emaks. Kui Sina ei usalda oma olemist, vaid vajad selleks Maailma kontrollimist, siis Sa tahad, et asjad oleksid ja juhtuksid väljaspool Sind. Seal saad Sa proovida Maailma muuta, olla kohal, kuid vajadusel ära minna. Enda sees toimuvast Sa ennast lahutada ei saa ja seega Sa enda üle kontrolli ei oma – Sina ei kontrolli oma verd. Kui Sa püüad kontrollida Maailma, siis võtad Sa Mehe rolli endasse. Mees oleks hoidmas turvalist Maailma Naise ümber, kes asub selle keskmes. Sinu emakas laskub alla, sest Sina Naisena oled valinud täita Mehe osa – oled kaks ühes.

Emaks olemine on üks valik, ainult üks osa Sinu teekonnast. See ei määra ega nimeta Sind ümber, vaid annab Sinule Naisena võimaluse kogeda ja näha Maailma just sellest vaatenurgast. Sinu ülesanne on õppida, kuidas on olla Naine. Kuidas on, kui Sa ütled ja tunned:„Mina olen Naine!” See on Sinu teekond, kuidas Naisena olles kõiges Naisena väljenduda.

Marianne

25.12.2018.a