Soov omada seda, mida ei saanud

Ma kõndisin oma rada

rahu ning vaikuse sees

ja siis olid seal Sina,

kui sein seisid mul ees.

Korraga torm minus kees,

kui kokkupuutumata

kokku põrkasime.

Ma Tere küll poetasin

kui pilgu mujale keerasin.

Tahtsin Sinu juurest ära

ummisjalu tormata.

Miks Sa tulid?

Mida Sa tegid?

Mis minuga juhtus,

et kõik on nüüd segi?

Kõik minu tunded,

mis lahti laskmata

Sa endaga kaasa tõid.

Palun mine ära,

sest kui me ei kohtu,

siis ei ole ohtu,

et peidetud tundeid

taas tuleb tunda

ja neis ujudes

uppumist karta.

Jah, hetk on uus,

siin ja praegu juhtuv,

kuid mina ei naerata,

sest minul ei ole hea.

Mina seisan peegli ees

ja sees ikka veel keeb,

katel tulel podiseb,

olen pahur ja torisev,

altkulmu põrnitsen,

iseennast kaitsen,

kui astun välja ja võitlen,

nii Sinu vastu ma sõdin.

Miks Sa nii teed,

et mulle mind näitad,

ausalt alasti võtad.

Ma tahaks olla vaba,

kergusest naerda,

rõõmust hõisata,

kuid ma ei saa

mina kohtun täna

elavate tunnetega.

Ma valvan neid,

et nad ei kaoks,

et ma mäletaks

ja meeles peaks -

minul on ju õigus selleks.

Oma vihas ma näen,

et Sina ei muutu,

aga mina ei taha

ennast muuta,

sest minul on vaja

tundeid alles hoida.

Mina ei taha leppida

reaalse eluga,

et mina ei saa

ja minul kõike ei ole,

kui elu ei kohtle

mind siidikinnastega.

Ma hoian kinni oma tundeist,

sest minul on õigus omada neid.

Ma ei taha lahti lasta

oma soovist saada seda,

mida ma ei saanud,

aga ma tean,

et minul oli ja on,

ju õigus selleks

ning nii

ma veel ei lepi

ega lahti lase

ja alles hoian tunde.

Tunne on piir meie vahel,

mis eraldi ja lahus hoiab,

kuid seni ja siit

lugu edasi ei lähe ...

... kuni otsustan ise 
muutes ja muutudes
soovist lahti lastes
taas edasi astuda.

Marianne

11.12.2018.a