Elu peeglitagusel maal

Ühe peatüki lõpus seistes hoiad Sa käes üht täitunud soovi, kuid Sa ei taha seda, sest see ei tundu olevat see, mida Sinul siin selles hetkes vaja läheb. Sa tunned end petetuna, sest Sinu soov ei läinud täide, kuigi ometi said Sa selle, mida teele asudes soovisid. Miks Sa ei tunne enam oma soovi ära? Miks see, mis Sul käes on, ei ole Sulle enam oluline?

Teele asudes tegid Sa valikute valikust valides otsuse, midagi uut kogeda ning Sa sõnastasid mõttes oma soovi. See oli midagi, mida Sul veel ei olnud, kuid Sa olid valmis selle soovi täitumiseks kõndima. Sa läksid teele tuleviku poole, aga teel olles kõndisid Sa olevikus ja kogesid reaalsust, sest kohtusid Maailmaga ning selle käigus tuli Sinul kohaneda ja kohanduda. See ei olnud kerge, sest Sinu sees hakkasid erinevad tunded kasvama, kui Maailm ei võtnud Sind pehmete patjade ja sillutatud teedega vastu, vaid seal ootasid Sind nurgad, mille vastu end ära lõid ja käänakud, mis eksitasid teelt ning siis soovisid Sa toimetulekuks uue soovi. Sellest uuest soovist hoidsid Sa kõvasti kinni ning temast sai Sinu päästerõngas, mis hoidis Sind vee peal.

Sinu uus soov lähtus sellest, et saaksid enesele selle, mida Sa selles hetkes, kus Sa pidid olema, edasi püsimiseks vajasid ning Sa uskusid, et selle saamiseks on Sinul kõik õigused olemas. Maailm vastas Sulle ja pakkus Sinule tuge, et Sa saaksid täidetuna kätte oma esimese soovi, aga Sina olid astunud juba peeglitagusele maale ja seal hoidsid Sa kinni ümberpööratud soovist – esimese soovi vastandist.

Peeglitagune maa on see maa, kuhu Sa oled pagendanud tunded, mida Sa ei saanud, ei tohtinud, ei jaksanud või ei osanud lahendada sel hetkel, kui nad Sinu sees kasvasid ja nii jäid nad lahti laskmata. Tunnetest rasketes kohtades rääksid Sa endaga veenmaks end tundeid ümber pöörama, sest tundsid, et ellujäämiseks pead teistsugune olema ja teisti tundma. Argipäevas on need tunded peidetuna varjul, kuid peeglitagusel maal olles endasse vaadates näed neid õigetpidi.

Kui Sa läksid teele, siis kõige selle sees, mida Sa teel olles kogesid, kordas Maailm üht ammust lugu, dekoratsioonid ja inimesed olid teised, kuid sisu jäi samaks. Tolles juba olnud loos oli koht, kus Sa solvusid ja peatasid Maailma muutumist oodates aja, siin ja praegu läksid Sa sinna tagasi ning sellest sai eksam, kus proovisid järgi, kas nüüd kõnnid Sa tundest läbi ja edasi või peatad uuesti solvudes aja ning kordad taas mustrit. Kui Sa seisad nüüd tee lõpus ja Sinu käes on täitunud soov, mida Sa ei taha, siis ei ole Sa tundest läbi kõndinud vaid ootad Maailma tagasitulekut.

Käesolevas hetkes peatatud aeg on katse muuta läbi oleviku minevikku. Sa hoiad kinni oma uuest solvumisest, kuid tegelikult oli lava üles seatud, et Sina saaksid tunda ära oma tunde ja kõndida temast läbi. Soov, mis ei täitunud peaks vabastama Sind tänase päeva solvumisest ja sellepärast Sa ei vajagi enam seda soovi, mille teele minnes sõnastasid. Saadud kogemuse käigus kõndisid Sa peeglitagusele maale, kus pöörasid ennast ümber ja nüüd usud, et see ongi reaalne olevik. Sa vaatasid peatatud aja sees oleva tunde seest välja, kuid oleksid pidanud vaatama tunde sisse. Sa seadsid rõhu sõnale KUIDAS Sina said tulemuse, mitte sellele, et jõudsid tee LÄBITUD. Sa ei suuda lahti lasta sellest, mida tundsid, kui kogesid Maailmaga kohtumist.

Esimene soov puudutas Sind ja seda, mida Sa soovisid endale. Teele minnes Sa ei soovinud Maailma muuta, kuid teel olles lausutud soov oli kantud mõttest, et suudaksid ise Maailma muuta või siis sundida Maailma muutuma. Muutustega ja muutmisega toimetulekuks vajasid Sa energiat ja selleks pidid Sa kasvatama tundeid, millest tuge saada. Ümberpööratud soovist sai Sinu teele takistus, millega pidid toime tulema, et edasi kõndida. Temast sai tõke teele, sest uue soovi all, mida Sa hoidsid päästerõngaga üleval oli esimene soov, mille järgi kulges tee. Sa võtsid omaks sõna PEAN, sest kui Sa pead kõige selle sees olema, mis Sind takistab, siis on Sul õigus oma tunnetele ja teadmisele, et Maailm peab muutuma, et Sinul oleks hea olla.

Pean on koht, kus kasvatad läbi selle sõna tunded, et toime tulla sellega, mida Sa ei taha kogeda. Sa hoiad mõtetega kinni sellest, mida Sinul ei ole või mida Sa ei saa, sest nii kindlustad tunnete olemas olemise endas ja see ongi see, miks Sa tahad seda, mida Sul ei ole või Sa ei saa. Teel kõndides täitus Sinu esimene soov ning selles Sa ei tahtnudki tegelikult seda, mida Sa ei saanud või Sul ei olnud. Sa ei tunne oma soovi ära ega pea teda omaks seni kuni oled läbi tunnete teise sooviga seotud ja ootad Maailma tagasi. Kui Sa jõuad oma ammuse loo juurde ja ennast mõistes lased oma solvumisest lahti, siis sedasama tuleb teha ka siinse looga, aga see on ju palju keerulisem, sest lugu on värskem ja solvumine on Sinule nii omane ...

Marianne

28.12.2018.a