Kui Sina tahad, kas pead või valid

Ükskõik kui tõene

on Maailma vastus Sinule,

Sina hakkad vastu,

sest ja kui kuuled -
Sina ei saa, vaid -

Sina PEAD oma elu muutumiseks

ise tegema ja astuma.

See sõna PEAD
käivitab Sinus tunded,

millega ennast kaitsed

ja Maailma vastu sõdid.

Seal, kus üks tee saab otsa,

pole äärt ega serva,

kust vaadata alla,

pole eesseisvat seina,

mis takistaks astuda -

sealt algab veel tundmata,

alles avastamata maa.

Kui tee kohale toob

kõik kokku kuhjub,

üksteise otsa

kasvatab koorma.

Seisad avaruse ees,

kardad astuda,

sisse tundmatusse hüpata.

Seisad ja vaatad,

seisad ja ootad,

et lennuk tuleks

või laev, mis päästaks,

Sind üle ja läbi viiks,

siis ei peaks tundma

ja ise kogema.

Oma elu muutmata

nii Sinu elu muutuks,

sest Sina tahad jõuda sinna,

kus elu oleks muutunud juba.

Siin on koht,

kus on enne ja pärast

ja teadmatus hirmutab,

sest jättes vana,

et uude astuda,

midagi tuleb ära anda,

midagi tuleb ära jätta,

midagi muud tuleb,

kuidagi teisiti teha,

kui see, millega oled harjunud juba.

Kas tõesti nii jõuad kohale,

kohta, mida soovid omada,

et seal juba muutununa elada?

Sa tahad, et Maailm hoiaks

Sind nii kaua oma embuses,

kuni pinged lahtuvad

ja oled vabaduse kerguses

valmis edasi astuma.

Lennuk ei tule

ja valge laev ei saabu.

See on Sinu valik,

millise otsuse teed

ja mille jätad selja taha.

Kuhu paned maha

oma esimese jälje

üle tundmatu välja.

Ise tuleb astuda

ja läbi minna,

kaasa teha

ja tunda.

Aeg saab otsa,

tuleb hüpata,

et ujuma hakata

ja iseenda eest vastutada,

sest Sina ainsana

tõeliselt hoolid,

kuidas ja millal

Sa järgmisesse peatusesse jõuad.

Kuhu Sa mõtled oma raja,

kas üles taeva alla

või maa peale maha?

Kui Sina ise tahad,

siis, kas pead või valid?

Millal saab olulisemaks

uue rajamise väärtus?

Ära jäta mind maha,

mul käest võta,

et koos astuda -

kui vaim toetab keha,

siis sünnib uus rada,

sest Sinu Maailm ei lõpe,

kui üks tee saab otsa.

Sa ei kuku üle ääre alla

ega kao tundmatuse sisse.

Sa võtad turvarihma

ja uue raja algusesse kinnitad.

Sa ronid ja turnid,

vahel jalge alt kaob pind,

Sa tühjust haarad,

taeva ja maa vahel kõlgud.

Armastades ennast

südame ligi ja põue soojuses

end oma peopesal turvas hoiad,

nii murdumise raskel,

käega löömise lootusetuse hetkel

ise ennast edasi kannad.

Marianne

23.12.2018.a