Vihm ei solvu kunagi

Vihm ei solvu ega vihasta kunagi, kui inimene võtab vihmavarju ja kaitseb ennast märjaks saamise eest. Huvitaval kombel, aga inimene vihastub ja võtab isiklikult, kui teine inimene kaitseb ennast tema eest ja otsib lahendusi, kuidas hoida teda endast eemal, et tema poolt valitud käitumine, sõnad ja teod ei puudutaks ega teeks haiget.

Inimene ei suuda lõpetada vihmasadu - vihm sajab täpselt nii kaua kuni ta otsa saab. Niisamuti ei saa inimene käskida ega keelata teist, et too oma tegevuse lõpetaks, kuid inimene saab otsida lahendusi, et ennast kaitsta, sest mitte keegi ei pea seisma kohas, kus teise inimese sõnavaling ja käitumine teda rahena tabavad ning haiget saades pisarad maa märjaks kastavad.

Vihm ei saja kunagi eesmärgiga, et inimest märjaks kasta. Vihm sajab maaale, sest ta on vihm. Inimene lennutab oma sõnad ja suunab oma teod teise inimese pihta, sest ta valib teadlikult seda teha.

Kui inimene valib vihmas jalutamise ja märjaks saamise, siis on see tema valik. Kui inimene valib vihmavarju või veekindlad riided, siis otsib ta kaitset, et ennast kuivana hoides vihmas kõndida. Kui, aga inimene otsib katuse all või toas varju, siis läks ta sinna, kus ei saja.

Marianne

03.10.2018.a