Sügise nukruses

Sügise nukruses

on udude niiskus,

hallaööde külmus,

uinumise vaikus.

Ööde selguses ja kirkuses

on tähevööde alastus.

Lehe tasases poetuses,

laotudes maale katteks,

on sügise hüvastijätt.

Esimesed jäälilled

on saabuva talve helmed.

Päeval külmetavaid sõrmi

veel soojendab päike.

Pöörad näo tema poole,

püüad viimaseid kiiri,

oled soojuse kallistuses,

hoituna õrnleebes lohutuses.

Tuulega kaasa enam ei lenda,

sest käsi hoiad enese ligi.

Õhkõrnad kleidid,

lendlevad volangid

on peidetud kappi.

Suveööde sume valgus,

päevade vabastav soojus

on nüüdseks mälestus.

Tantsid lõkketule paistel,

hõõguvas söes on elu.

Möödunut tänades,

hetke pühitsedes

on pidu olevikus -

värvide pillerkaar looduses.

Sügis põleb värvide tules,

talv fööniksina

tõuseb lõkke jahtunud tuhast.

Tuleb külm ja valev valgus.

On puhkus, on uue algus.

Marianne

Soomemaal

11.10.2018.a