kui seisad enese eest aegu hiljem
hetkes, kus kordub juba olnu ja Sa kandud mälestustesse kätketud
tunnete sisse – nii lahendad olevikus teemat, mis puudutab sügavalt
ja valu voolab pisaratena välja.
Elavad märklauad I
Inimesed teisele haiget teevad
kui sõnu heidavad
või käe tõstavad.
Nii inimesed teevad
sest see on neil tavaks.
Seina ääri mööda hiilid,
peidad treppide alla,
kaotad end ära,
et keegi ei näeks,
olemas olemist ei märkaks.
Löök kõhtu
lihtsalt valu teeb.
Heidetud sõna
hinge haava lööb.
Seisad ja ootad,
seisad
ja võtad vastu.
Kui tehtud tegu,
siis edasi astute.
Kuid jäljed jäävad,
nähtamatud armid:
kardad palli,
et näkku see lendab,
Tõstetud käe ees
kööku tõmbud.
Hirmust valu ees
tuimaks muutud.
Isegi usud,
et see on normaalne
ja õige.
Ju ise oled süüdi,
sest Sina ju oled ja teed,
sest teine tahtis
ja pidi lööma,
sõna lendu laskma -
oled elav märklaud.
Keegi ei astu vahele,
ei pane kätt ette.
Ärge tehke,
jätke järele!
See ei ole õige!
Sügaval minu sees oli uskumus,
et mind ei usuta ja minu sõna ei loe, kuigi räägin iseenda eest ja
tõtt. Ma ei julgenud
iseendana olla, sest uskusin, et mina ei saa olla. Sain
kogemuse, kus ei pidanud ennast enam kaitsma ega õigustama. Mulle
öeldi, et mind mõistetakse, sest löömine on vale ning sellest
rääkimine on loomulik ja vajalik, et tegu enam ei sünniks.
Ma seisan ja olen,
veel tugevam täna,
kui eile olin.
Ma jäin ellu
ja edasi kõnnin.
Marianne
Soomemaal
22.10.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar