Ilmapuu I - Inimkübemed aegade tuulte meelevallas

Läbi aegade on inimesed tundnud valu, kui nad on pidanud oma kodudest ära minema, sest ei ole saanud muuta kellegi teise poolt tehtud, nende eest valitud valikut. Inimesi on viidud vägisi, neid on saadetud maalt välja ja nende kodud on jäänud maha, kättesaamatusse kaugusesse. Kaotuse valu on suur, sest inimene tunneb, et tal pole enam juuri ja ta ei ole enam seotud - ta on vaid tilluke kübe aegade tuulte meelevallas.

Kodu on elujooksul kogutud mälestused ja teadmised, kui inimene libistab pilgu üle tuttava maastiku, tunnetab lõhnu ja silitab peoga kodumaja, siis meenuvad talle lood, mis on tema aja looga seotud ning aegade hämarusest kumavad eelnevate põlvede teekonnad - juured on inimese side iseendaga. Lahkudes tunneb inimene ennast pidetuna, sest ta ei tea, kuidas katkist sidet taastada, kui juured on kauguste taga kodukoha mullas.

Inimese süda ihkab tagasi kohta, kus maa teda mäletab. Ta soovib tagasi sinna, kus ta sündis. Ta tahab olla seal, kus tema südame energia heliseb ühes kodupaiga omaga – olles osa tervikust on ta tervik. Inimene tahab tagasi ema juurde, sest ema on tema algus ja side, kes ühendab mineviku olevikuga. Inimene usub, et kui ta jõuab tagasi ema rüppe, siis leiab ta lohutust, sest seal on tema kodu ja seal on paik, kus ta saab rahus puhata.

Inimene rändab seni, kuni ta heidab puhkama. Ka need, kes on kord kodu kaotanud, rändavad oma teedel ja kusagil leiavad nad paiga, kuhu saavad oma seitse asja toetada, kuid neid saadab alateadvuses hirm, et paigad ei ole püsivad, sest kui kord pidi minema, siis kes kinnitab, et seda uuesti ei juhtu. See inimene mäletab, et ajas on kohti, kus temast endast ei sõltu see, kus ta saab või soovib elada ning tema elus oli hetk, kus mitte keegi ei päästnud teda kodukaotuse valu käest.

Tegelikult on inimene oma elus hoitud, sest Maa, kus ta elab on üks suur tervik ja ükskõik, millises kohas ta seisab on ta maaga alati seotud. Üle maa on paigad, kus inimene leiab lohutust. Need on kohad, mis on olnud läbi aegade olulised inimestele, kes seal elanud on ja ka ränduritele, kes seal vaikust oma meelele ja rahu oma hingele on leidnud. Sellised kohad on tähistatud ja ülesleitavad, kui neid teadlikult otsitakse, need võivad olla hiied, allikad, kirikud, kabelid, puud, kaljud, kivid jne – need on kohad, kus iseenda rahus olles inimese meel avaneb ja kaugele mahajäänud mälestused ning teadmised temani ulatuvad. Kõik, mis on inimeses ja inimesele oluline on alati temaga ühes, sest inimene ise on Võti oma teadmiste ja mälestuste juurde. Enda sisse rännakule minnes libiseb inimene ühest ajast teise, rändab tagasi olnud hetkedesse ja nii jõuab ta taas sinna, kus tal oli ja on hea olla – kohta, kus ta kodus on.

järgneb

Marianne

Soomemaal

08.10.2018.a