Kärsitus kasvab, kui kehas on energia, mis ei ole leidnud lahendust. Kogen paigalseisu, kui ei liigu nähtvalt. Keha tahab üha edasi astuda, meel ihkab värskeid elamusi kogemustena korjata – kõnnin sinna, kus silmapiir ja siis tulen tagasi, sest uus tee ei ole veel laotunud ja nii olen paigas ühes kohas paigal. Vaim puhkab ja ootab hetke, märki või sõna, mis annab märku – nüüd on aeg teele minna ...
Paigalseisu ei ole,
on peatus üks puhkehetk,
kohale jõudmine,
olnu ja oleva mõistmine,
iseendana olemisele keskendumine,
lubades minna,
lahti lastes
on vabadus
olla ja elada
nii täna
kui ka homme ...
Milline olen ma täna,
milline soovin homme olla,
kus seisan täna,
kuhu olen teel,
kuhu soovin jõuda,
milliseid kogemusi otsin,
milliseid elamusi kogeda tahan,
milliseks saan oma elu luua,
mida mina ise teha saan,
kuidas valin olla?
Marianne
Soomemaal
30.10.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar