Kui Mees üles ärkas, siis ta
teadis, kus ja kes ta oma elus on. Mees oli unes pika teekonna läbi
käinud – ta oli iseenda iseendas üles leidnud. Mees teadis, et ta
on Mees, kui Universum, kellele kuulub Maailm. Mees seisis omal kohal
ja oli iseendana olemas.
Mees tõusis ja läks. Ta kõndis
mööda teed kuni jõudis kõrgele mäele, kust ta sai oma Maailma
vaadata. Maailm oli nii suur ja avar, sest sinna mahtus kõike –
orgusid, mägesid, jõgesid, järvi, puid, põõsaid, loomi ja linde.
Mees seisis ja oli kõige selle sees – see oli tema Maailm. Mees
korjas oksi ja tegi mäele suure lõkke, mis andis sooja ja valgust.
Mees istus ja vaatas lõkketuld. Mees oli üksi, sest tema kõrval ei
olnud kedagi, ka oma Maailmas
ringi vaadates ei olnud ta
kedagi näinud -
kas ta ongi üksi ja üksinda?
Kui Naine üles ärkas, siis ta
teadis, kes ja kus ta oma elus on. Naine oli unes pika tee maha
kõndinud – ta oli iseenda iseendas üles leidnud. Naine teadis, et
tema on Naine. Ta seisis oma kohal ja oli iseendana olemas.
Naine tõusis ja läks. Ta
kõndis Maailmas kuni jõudis koseni. Ta
istus kivile ja vaatas vetepeeglis endale otsa. Naine uuris,
milline ta välja näeb, kui ta on sündinud siia Maailma Naisena.
Naine leidis oma silmadest igatsuse – ta teadis, et temas on soov
leida Mees, kellega tantsida ühes. Naine on Hinge väljendus
Naisena, kuid Hing mäletab ka
aegu, mil ta on olnud ja
väljendunud Mehena ja
seda Meest, kui osa iseendast, igatseb ja otsib Naine Maailmas ringi
kõndides. Naine soovib tantsida ja olla üks selles hetkes, kui kaks
inimest liuglevad ühes joonistades Elutantsu tantsides mustreid oma
teedele.
Naine
võttis end riidest lahti ja astus vette. Ta
lasi veel üle oma keha voolata, veepuudutus
ihul oli mõnusalt õrn ja pehme. Naine sulges oma silmad ja oli –
nii hea oli olemas olla.
Naine astus veest välja, ta ei
pannud enam riideid selga, sest ta ei vajanud neid enese katteks ega
kaitseks. Kõik see, kes ja milline ta oli, oli ilus – Naine
oli iseendana kaunis. Edasi kõndides voolas,
viisi veeredes, laul tema huulilt. Naine tantsis, sest iga tema samm
oli uus ja avastusi täis – Maailm oli imedest
tulvil.
Mees kuulis Naist laulmas, ta
tõusis ja kõndis mäelt alla. Mees läks Naisele vastu. Naine
hiilgas kuldselt, mitte kunagi varem polnud ta nii ilus ja elus olnud
kui täna, siin ja praegu, Mehega kohtudes. Mees ei olnud kunagi
varem nii alasti Maailma ees seisnud – Mees oli oma mäelt alla
tulnud, et kohtuda Naisega.
Mees hoidis oma Armastust
peopesal – see on tuli, mis põleb heleda leegiga, kuid ta ei
põleta ega kõrveta -
Armastus valgustab ja soojendab. Mees kinkis oma Armastuse Naisele,
see on
võti,
mis avab Maailma, mille Mees on hoidnud Naisele.
Naise sees on igatsus kohtuda
Mehega, kuid seal on ka hirm, sest andes Mehele koha oma südames on
ta kui habras klaas Mehe pihkude vahel ja Naine ei tea, kas Mees
hoolib või kuidas ta hoiab teda. Läbi aegade on Naist jäetud keset
tantsu üksinda seisma, tema kõrval ei ole olnud kedagi, kes püüaks
ta kinni enne, kui tema süda kildudeks puruneb.
Naine vaatab Mehe silmadesse. Ta
sukeldub sügavustesse. Naine teab, et on olnud enne ja tulevad
pärast nende ühist aega kohad, kus on tunded ja pinnavirvendused,
kuid see siin on hetk, kus ta on Mehega koos ja see on oluline. Naine
on varem vaadanud pealispinda, väliseid jooni ja tegusid, kuid ta ei
ole seni saanud Mehega kohtuda, sest Mees on end varju hoidnud. Täna,
siin ja praegu on Mees ja Naine iseendina, ei ole katteid ega
kaitseid, õrn haprus ja haavatavus on osutunud tugevuseks, sest
Armastus põleb nende sees. Enam ei hõõgu söed kamina nurgas,
olles südamesopis varjul, täna elavad Naine ja Mees Armastuse
leegis, mis soojendab, värvib ja valgustab.
Naine võtab Mehe Armastuse oma
pihkude vahele – see on suurim kink, mis ta kunagi saanud on. Naine
vaatab Mehele otsa ja sukeldub tema silmade sügavusse, Naine ulatub
Mehe südameni, ta näeb kõige salajasemat paika Mehe sees ja ta
tunneb, et Mees on nii habras ja õrn – Mees on alasti Naise ees.
Naine igatseb tunda, kuidas Mees puudutab teda sügavalt.
Naine, võttes Mehe Armastuse
vastu, võtab vastu Mehe ja annab talle koha enese kõrval Mehe
kingitud Maailma sees. Mees teab ja tunneb, et tema Armastus on
hoitud, sest tal on koht Naise südames. Mees ulatub sügavale naise
sisse, sest Naine ei kaitse ega varja ennast. Mees on oma puudutuses
õrn, sest ta hoiab Naist, kes
hoiab tema Armastust.
Naine avab ja hoiab Meest endas, ta lubab Mehel tulla ja olla.
Ühinemises on Hingede kohtumise hetk, sest Mees ja Naine kogevad
ühes hurmavat Armastust ja joovastavat rõõmu, mis kasvab neis, kui
nad kuulavad, vaatavad ja tantsivad koos nii, et puudutus suudab
äratada ja vallandada laine, mis täidab neid üleni.
„Ma näen Sind, sest ma vaatan
Sinu silmadesse. Ma avan end, sest olen kohal ja olemas. Sinu
puudutus leiab vastuse minu sees. Ma võtan Sind vastu, Sina täidad
minu ja mina Sinu!”
Mees ja Naine tantsivad ühes ja
neil ei ole vahet vahel, sest nad on üks. Mehe ja Naise Hinged on
kohtunud ja nad koos Alguse Allikal, kohas kus kõik on üks.
Marianne
Soomemaal
18.10.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar