Ilmapuu II – Külmunud tunne inimese sees

Inimene on siin maa peal üksi – ta on tervik, kuid olles tervik on inimene alati osa oma suguvõsast kui tervikust, sest olles vastuvõtnud oma koha suguvõsa liinis seisab ta ühe lülina suguvõsa ketist. Inimene on seotud eelnevate ja tulevaste põlvedega läbi maa, millel ta kõnnib. Maa on kõiki ühendav energia ja see on side, mis seob mineviku, oleviku ja tuleviku ühte.

Läbi aegade on elanud suguvõsas inimesi, kes pole enne lahkumist jõudnud, osanud või suutnud oma teemasid lahendada ning need inimesed seisavad suguvõsast justkui eraldi, olles maast lahus. Nad on suguvõsa lülid, kes ei ole tervikud, sest on oma elu elades katki läinud. Suguvõsa energia otsib võimalusi, kuidas parandada lülid, sest energia soovib liikuda, voolata läbi kõikide lülide, ulatuda algusest lõppu, luua ühe katkematu ringi – terviku.

Kui suguvõsas on üks lahendamata teema, mis ulatub aegade taha ja on tervikule oluline, siis kunagi kusagil sünnib suguvõssa üks inimene, kelle läbi leiab see teema lahenduse. See inimene elab läbi sarnase situatsiooni, et käivitada temas tunne, mis lõhkus eelnenud lülisid ega lase energial vabalt voolata - see on külmunud tunne. Tunne külmus, kui inimese elus oli hetk, kus oli üdini ulatuv valu, aga inimesel ei olnud jõudu, võimalust või oskust, et seda lahendada – ta ei leidnud üles teed, kuidas ennast aidata ja ta läks katki. Tunne jäi alles ja olevikus elav inimene, astudes selle tunde sisse, näeb aegade taha ja seal, tema seljataga seisavad kõik need suguvõsa katkised lülid, kelle sees on see sama külmunud tunne.

Olevikus elav inimene tunneb tunde sees olles ära tunde ja annab talle nime ning ta mõistab, millest tunne sündis, mis on tema sisu ning miks tundele lahendust ei leitud. Nähes tervikut leiab ta üles tee, mis viib lahenduseni – teadmiseni, kuidas inimene ise ennast aidata saab – ta mõistab oma teekonda. Kui inimene on mõistnud ja leidnud lahenduse, siis see teadmine vabastab nii tema enda, kui katkised lülid. Suguvõsa liin terveneb, lülid paranevad ja võtavad taas sisse oma koha ning energia pääseb liikuma.

Külmunud tundel on inimese energeetikas oma koht ja seal avaldub füüsiline valu, kui salvestunud tunne avaneb. Kontakt tundega sünnib siis, kui inimene on tervik ja loob sideme oma füüsilise ning vaimse poole vahel. Tundesse astudes voolavad valusad pisarad, mis puhastades elustavad ja soojendavad külmetavat keha. Valu on füüsiline, sest kogemus on reaalne ja kanda tuleb kõikide katkiste lülide koormat. Saabub kergendus, sest teadmises on lohutus, et ollakse hoitud. Tuleb uus valulaine, kui energeetika parandab valupesa ja koha, kust valu väljus. Seejärel saabub väsimus, sest teekond on ulatunud aegade taha ja tagasi. Küünal mineviku mälestuseks, elav tuli elavatele. Elavad tunnevad kergendust ja neis on selgelt tajutav rõõm, puhang värskust ja taas saab sügavalt hingata, sest aegade kandam on maha pandud.

Inimesed seisavad ilmapuudena, ulatudes läbi aja ühest Maailmast teise.

Marianne

Soomemaal

09.10.2018.a