Kui vajad oma ellu tunnet, et sõltud teistest, siis kardad iseolemise vabadust

Kui Sa ei tunne ega tea veel, kes ja milline Sa oled ning ei mõista seda, mida Sina ise endale anda saad, siis vajad Sa välist, et tunda ennast tervikuna. Nii otsid ja ootad Sa andmist või võtad ise välisest selle, mida vajad, kuid see ei ole Sinu oma, sest selle võtab väline lahkudes endaga ühes ja just sellepärast tunned Sa end abituna ja otsid turvatunnet, et kindlustada enesele välisest see osa, mida Sa arvad eneses puudu olevat. Sa püüad kontrollida teisi inimesi ja Maailma, et see, mida Sa ise ei oska endas luua või enese seest üles leida, oleks Maailmas Sinu jaoks olemas. Kuid see, mida Sa ise ei loo on laenuks antud või vahetuskaup, vahel siiski ka kingitus.

Tundes, et Sa vajad tervikuna olemiseks osa välisest, defineerid Sa end läbi välise, sest arvad, et Sa oled olemas alles peale seda, kui väline on. Sellisel juhul ei ole Sa kunagi kindel oma olemises, sest Sa sõltud teisest inimesest, kui teisest inimesest sõltub Sinu heaolu, siis annad Sa teisele loa mõjutada oma elu.

Sa valid elus enesele eesmärgi, kuid sõltudes teisest ei võta Sa vastutust selle realiseerimise eest endale. Sõltudes oled Sa seotud, sest Sa oled kinnitatud millegi või kellegi külge ja nii ei ole Sa üksi, sest Sul on side teise inimesega. Sõltudes oled/ saad/ teed/ valid olla alles siis, kui teine inimene on teinud/ valinud/ olnud olemas. Kui teine teeb esimese sammu, siis alles astud Sina. Sa tunned hirmu esimesena astutudes, sest nii oled üksi ja ei tea, mis Sind ees ootab. Sa ootad paigal seistes, et teine astuks esimesena, sest tahad tunda, et oled hoitud, et teise samm on lähtunud Sinu või teie ühist heaolu silmas pidades, kuid nii pettud Sa üha, taas saad haiget, sest teine astub iseenda soove ja heaolu arvestades

Miks annab teise esimesena astutud samm Sulle signaali, et Sa oled hoitud? Sa tunned hirmu üksinda oma teel kõndides. Sa kardad astuda ja tabada tühjust. Sa kardad seda hetke, kui teine ei astu Sulle vastu või kaasa ja Sa oled üksi. Astudes vaatad Sa tagasi, et näha kes ja kas tuli(d) kaasa. Astudes vaatad Sa tagasi, et saada kinnitust oma tehtud sammu õigsusest, sest kui teine astub kaasa, siis järelikult oled valinud õige tee ja Sa ei ole üksi vaid oled seotud.

Sõltudes Sa ei vali, aga teise astutud samm ei pruugi Sind rahuldada. Kui jääd ilma või ei saa sellist tulemust nagu Sinul oli vaja ning siis Sa sõdid sellega, kellest sõltud, sest too ei andnud Sulle seda, mida vajasid. Kui Sina astud teisele järgi ja Sinus tõuseb pahameel, siis see sünnib sellest, et teine on teinud sammu oma teel ning Sina oled teise tehtud valiku ees ja sees, sest see ei olnud Sinu tee. Sõltudes tahad Sa teha sammu oma teel läbi teise, kuid see ei ole võimalik. Sõltudes tahad, et teine tõstaks Sind Sinu valitud sihtpunkti, et tema tehtud sammu läbi saaksid Sina selle, mida vajad, et elada nii nagu Sina seda soovid.

Ühel hetkel Sa ei taha enam sõltuda oma vajadustest ega teistest inimestest, Sa otsustad ise astuda, sest soovid end hoida ja vältida uuesti haiget saamist, kui teine läheb ja viib Sulle vajamineva endaga kaasa. Sa õpid iseseisvudes teisi mitte vajama, sest otsid ise lahendusi, kuidas anda endale see, mida vajad. Kui enam ei vaja, siis on kerge lahti lasta. See on Sinu kasvamine, kui teed oma sammu ja oledki üksi, siis astud ikkagi edasi, sest see on Sinu tee ja sellel rajal ei saagi keegi teine kõndida.

Iseennast avastades on enese seest leitud avaruses ja vabaduses suur olemise kergus, kuid samal ajal on seal ka hirm, sest Sa ei taju enam piire enese ümber ega teisi inimesi ning nii kardad Sa üksindust, üksi olemist ja hirmu oma elu loomise ees. Hirmust hoiad Sa alles vajaduse olla olemas teiste jaoks ja pärast, sest iseendas avastatud võimed ja teadmine, et Sa ei vajagi enese olemas olemiseks teisi inimesi, on vahel nii hirmutavad, et Sa seod ennast teise külge ja soovid jätkuvalt sõltuda. Sa arvad, et pead vajama teisi inimesi, kuid avastad, et Sa ei vaja, sest olles Sina ise, oled Sa tervikuna olemas. Sa vajasid teisi inimesi, et nemad läbi enese realiseeriksid Sinu eesmärgi ja viiksid Sind sinna, kuhu Sina tahtsid jõuda. Sa soovisid sõltuda, sest läbi loodud sideme Sa ei pidanud ise valima kuhu astud ega vastutama tehtud sammu eest. Sõltusid, sest Sa ei julgenud olla vaba, kartsid vastutada oma sammude eest ja Sa ei uskunud, et Sina ise oskad luua endale just sellise elu nagu Sina seda soovid.

Olles mõistnud, et Sa oled vaba ega ole seotud läbi sõltumise ja Sa ei väljendu läbi teiste, sest oled ise olemas, küsid Sa endalt, et kuhu paigutuvad siis teised inimesed. Sa tunned, et ei vaja teisi inimesi, kuid ometi on nad Sinu elus ja ümber olemas. Sa arvad, et seda, keda või mida Sa ei vaja sellel pole kohta Sinu elus. Seni, kuni vajasid inimesi, vaatasid neid sellise pilguga, kas ja kuidas on nad Sulle vajalikud. Nüüd alles otsid Sa põhjust, miks teised võiksid Sinu elus osalised olla, siiani nägid Sa ainult ühte sidet – vajadus – kas vajad või ei, kas vajatakse või ei – see oli vajadusepõhine Maailm. Täna Sa tead, et Sa ei karda enam üksi olemist, sest Sina ise oled oma elu looja. Sa tead, et kui Sinu teele tõusevad teemad, siis Sa leiad võimalused ja lahendused. Sa tead, et ei ole koos sellepärast, et vajad või ei vaja teisi, vaid selle pärast, et annad teisele inimesel koha enese elus, sest koos olles on Sul enam kui üksi.

Hing ei vaja oma olemas olemiseks teisi, kuid Hing vajab kaasteelisi, ta vajab teisi Hingi õppetundide läbimiseks, sest läbi kohtumiste ja suhete jõuab ta enese mõistmisele lähemale. Hing puudutab Hinge, kui nad kohtudes jagavad seda, mida kogevad ja tunnevad. Hing näeb teises ennast ja läbi selle tunneb ennast seotuna, ta mõistab läbi enese teist Hinge. Läbi puudutuse tajub Hing, et teine näeb teda – keegi ei ole üksi siin Maailmas.

Iga Sinu päev on uus, uued kohtumised, valikud ja sammud ning taas saad Sa endalt küsida: „Mida põnevat ma täna enese kohta teada saan, kui kogen?” See on Sinule, kui Hingele, enese avastamise rõõm, kui Sa kohtud Maailmas teise Hingega – „Tere! Ma armastan elu siin Maailmas, sest Sina ja Mina kohtusime, kui meie teed põimusid hetkeks. Ma nägin Sinus ennast. Aitäh, et Sa olid mulle peegliks ja hoidsid ennast minu jaoks. Palun vabandust, et tegin Sulle valu kogedes haiget. Ma armastan Sind, sest Mina olen Sina ja Sina oled Mina – siia Maailma sündides kasvasid meist mõlemast Ilmapuu okstele lehed.

Marianne

01.10.2018.a