Soovitud kogemus – laval laulmine

jagamine

Kasvasin teadmisega, et mina ei oska laulda, sest ei pea viisi. Muidugi olen ma läbi aegade laulnud ja ümisenud omaette olles, teinud seda laulupidudel, koosolemistel, raadio või maki saatel jn, kuid mul puudus kogemus, milline on tunne, kui ma seisan ja laulan laval. Varem mul ei olnud sellist soovi, sest polnud ju oskust, mida teistele näidata.

Läbi aja on inimeste ees rääkides seismine olnud minu jaoks tõsine teema - hääl ei kandnud, värises ja katkes ning keha võbises kui haavaleht. Need olid rasked kogemused, kus närveerisin juba aegu enne, kui pidin avalikkuse ees seisma. Ma ei tahtnud neid, kuid ikka ja jälle leidsin end kohast, kus pidin seda tegema. Ma ei nautinud neid hetki kunagi.

Aasta tagasi sügisel kohtusin Alicija Eiliakase ja iseenda häälega. Ma kogesin, et ma oskan laulda, sest minul on hääl olemas. Lihtsalt vaja on teada, kuidas laulda, tuleb otsida õige koht endas, harjutada ja nautida vabana oma olemist.

Soomes on inimestel kombeks käia karaoke õhtutel ja laulda. Inimesed lihtsalt tulevad kokku ja veedavad oma aega laulades neid laule, mida soovivad. Istusin ühel sellisel õhtul kohalikus baaris ja vaatasin ning kuulasin inimesi. Enesele üllatuseks leidsin, et ma soovin seda kogemust. Samal õhtul ma ei läinud lavale, sest laulud olid võõrad, aga mina soovisin laulda mitte veerida ega komistada. Läks aeg ja ma tulin tagasi ning uus õhtu oli ootamas. Päev enne seda valisin youtubist laulu ja harjutasin. Sõnad ja viis said selgeks, laulus oli minu jaoks mõte ning ma soovisin seda laval laulda.

Kohale jõudes otsisin raamatust nime järgi laulu üles, kirjutasin selle paberile ja viisin DJ kätte, kes teatas rõõmsalt, et olen ülejärgmine. Ma ei närveerinud ega põdenud, sest teadsin, et ma teen seda, mida olen valinud teha - see oli minu enese soov, ei olnud kohustus ega raskus, mida ületada. Tuli aeg ja läksin. Küsisin veel, kuidas mikrofoni käsitleda, sest ka see oli minu jaoks uus kogemus ja juba laul algaski. Ma ei näinud inimesi, sest keskendusin laulmisele, sõnade püüdmisele, viisi ja enese kokkukõlamisele. Ma ei seisnud kangestunult vaid õõtsusin kaasa ja laulsin oma laulu. Vahel hääl värises kui proovisin tugevamalt laulda, siis jooksid sõnad eest ära, aga see ei häirinud mind, pigem ajas naerma ning ma lihtsalt jätkasin sealt, kuhu laul oli jõudnud.

Ma olin rõõmus ja enese üle uhke, sest mulle meeldis see kogemus. Ma olin rahul ja nautisin enese sees tunnet, mida see kogemus mulle andis. Ma olin põnevil teadmisest, kuidas ma iseennast avastan, kui valin, et proovida, milleks ma võimeline olen.

Tol õhtul oli minu sees soov uuesti lavale minna, et nautida rohkem olemist, kuid ma ei läinud, sest mul ei olnud teist laulu väljavalitud. Nädal läks mööda ja ma mõtlesin, et nüüd olen laval laulmise ära proovinud ja tean, mida see tähendab, see ei ole enam väljakutse ning ma võin selle teema vabaks anda. Samuti olen ma teadlik, et teistele inimestele elamuse pakkumiseks tuleb mul veel kõvasti harjutada ja seega mõtlesin, et karaokeõhtud võib lõppenuks lugeda, kuid ära ütle iial sõna iial. Eile kohtusin lauluga, mis köitis mind nii väga, et olen valmis seda õppima, sest ma soovin kogemust, kuidas mina laulan seda laulu lava peal – edastan lauldes oma sõnumi Maailmale.

Marianne

Soomemaal

21.10.2018.a