Karikakramäng – olla koos või mitte olla

Huvitavalt keerulised on siin Maailmas paarisuhted, kus naisi lihtsalt ei mõisteta ja meestest ei saada üldse aru. Kohtutakse, ollakse, elatakse, jäädakse või minnakse – olla koos või mitte olla – nii mängitakse argipäevas karikakramängu, kuid küsimus on: „Kuidas olla koos?” Mis seal siis keerulist on, suhe see on ju lihtne, täpselt selline nagu filmides nähtud, raamatutest loetud, eeskujude pealt maha viksitud, unistustes unistatud. Kuid kas ikka on? Tegelikult ju ei ole ja just see tekitabki mõistmatust ning fustratsiooni, sest õhus ja inimeste vahel on küsimus - Mis on pildil valesti, et Meie suhe ei õnnestu?

Mees ja Naine on kui kaks torni, kellel vallid ja kraavid enesekaitseks ümber ehitatud. Kaks inimest, kes saavad kokku alles siis, kui sillad lastakse alla ja võred tõstetakse uste eest üles. Ollakse koos, kuid elatakse oma tornides. Kaitstakse ennast inimese eest, kes on justkui kõige lähemal, aga ometi hoitakse teda endast kaugemale ning ehitatakse müürid vahele. Usutakse, et Armastus on valus, sest killud, mis kord purunenud südamest jäävad, teevad tuntavalt haiget ja nii hoitakse oma südant varjus ja kaitstuna.

Inimene on oma tornis ootel, sest ta soovib, et teine annaks talle selle, mis tema sees puudu on – inimene vajab, et teine teeks ta tervikuks – selles on tahe, et teine looks läbi iseenda inimese elu, kuid nii ollakse teise looming. Inimene teab ja näeb teed, kuidas teine võiks teha nii, et inimesel enese sees hea olla oleks. Vajadusest sünnib viha ja on valus olla, kui teine ei tee ega anna seda, mida inimene vajab või võtab vajamineva lahkudes endaga kaasa. Vajaduses on sõltumine, mis annab omal moel inimesele kindluse, et teine on tema elus olemas vähemalt seni kuni ta annab. Sõltuvus seob inimesed kokku, kuid nii kaob vabadus. Vajaduses on ka hirm, mis saab siis, kui enam ei anta või enam ei vajata. Kuidas siis olla, kui kaob vajadus? Mis jääb vajaduse kadudes alles?

Kaks inimest koos on paar, sest nad näevad teist enese eludes, kuid see on väline Maailm, aga enese sees, olles tornis, on nad tegelikult üksi, sest seal ei ole teist inimest kõrval - olles koos ollakse tegelikult üksinda. Tornis leiab inimene kaitset ja varju teise eest, seal on tema turvaruum ja see on see, mida ta ise endale pakkuda saab. Torn on müür iseenda „Mina” ümber, sest seda tuleb hoida ja kaitsta seni, kuni inimene pole veel mõistnud, milline ta on siis, kui ta seisab iseendana ise ja üksi.

Inimene on Hing, kes kehastub Maale, kas Mehe või Naisena ja tema tee on õppida läbi kogemuste tundma iseennast, et väljendada ennast sellena, kes ta on, läbi selle, kellena ta on. Et mõista oma olemust tuleb inimesel kohtuda iseendaga, st tal tuleb võtta vastu teadmine, et ta on see, kes ta on ja teha seda nii, et endasse vaadates ta näeks ennast sellena, kellena ta sündis, kas siis Mehe või Naisena. Inimene, kes ei ole veel kohtunud endas Mehe või Naisega on segaduses siis, kui tema kõrval on kaaslane, sest ta ei tea tegelikult, kuidas ja milline iseendana olla. Ta on olemas ja tunneb end Mehe või Naisena alles siis, kui teine näeb temas Meest või Naist. Ta on olemas ja tunneb end Mehe või Naisena alles siis, kui teine äratab temas Mehe või Naise. Ta on olemas ja tunneb end Mehe ja Naisena alles siis, kui teine on tema kõrval Mehe või Naisena. Ta on olemas, kuid läbi teise inimese. Selline inimene on rahulolematu, sest ta näeb enda peegeldusest, et ta on Mees või Naine, kuid ta ei oska sellisena iseenast väljendada, ta vajab teist inimest kõrvale, et teine näitaks talle teed, astuks esimese sammu ja kutsuks teda kaasa.

Paarina olles on suhtes olemas oma koht Mehele ja oma koht Naisele, nii moodustub vastanditest üks tervik. Kui inimeses ei ole selgust, kes ta on, siis ollakse küll suhtes, aga suhe on sassis. Kui Mees või Naine pole ennast endana näinud, siis ta ei tea, kus ja milline on tema koht. Tantsitakse koos, kuid sammud pole selged, astutakse ja põrgatakse kokku, sest mõlemad tahtsid just sinna oma jalga panna või siis ei julgeta astuda, sest ei teata, kus on see õige koht, kuhu tohib astuda, aga nii ühist mustrit ju ei sünni. Juhib see, kes on tugevam ja soovib liikuda, ta õpetab, juhendab, kuidas ja kuhu, kuid nii pole ühist loomingut. Võib olla on inimene lihtsalt laisalt mugavam ja lasebki teisel toimetada, et küll kuidagi ikka saab, mis siis, et longates, aga parem see, kui üksi olla. Suhe on, sest üks hoiab koos, aga kui teist kõrval ei ole, siis ollakse üksi ja omapäi – alles siis sünnib looming, sest on vabadus olemas olla. Suhtes koos olles kestab segadus, põrgatakse tunnetes tunnetega kokku, sest elatakse ja ollakse välises, kus pinnavirvendustest saavad alguse draamad ja lahingud, kus „Minad” sõdivad, kuid kusagil inimese sees, tornis, on haiget saanud Hinged üksi ja üksinda, nutmas lohutult lohutuse järele.

Olles suhtes olemas läbi teise inimese antakse talle luba anda ja võtta, kuid nii jäetakse teisele ka võimalus inimest oma tahtmise järgi luua ja kustuda. Kui inimene ei tea, kes ta on, siis ta kaitseb ennast, et olemas olla ja ta otsib ning ootab välisest seda, mida vajab, et olemas olla – kinnitust sellele, et ta on olemas. Kui inimene ei näe iseendas iseennast, siis on ta rahulolematu, kõigutatav ja haavatav, sest vajab välise tegusid, kes tagaksid tema heaolu.

Inimene seisab oma tornis ja on üksi, kuid seal pole peeglit ja ta ei näe, kes ta on, kuid Hingel on olemas kogemused eelmistest eludest, kuidas elada Mehena või Naisena ja see teadmine jõuab inimeseni, kui ta endale otsa vaadates sügavale enese sisse vaatab. See, mida inimene näeb on tema Maailmas olemas. Ta kohtub endas Mehe või Naisega, kui võtab end vastu ja annab enesele enese sees koha. Olles enesest teadlik seisab inimene suhtes oma kohal ning ta teab, kes ja milline ta on, sest ta tunneb ennast. Ta ei vaata ega vali välise reegleid ega raame, sest ta teab ise, milline ta on. Ta ei vali olla see, kes ta olema peaks, vaid ta on see, kes ta tegelikult on.

Inimene on iseendana olles tervik ja loob ise oma elu iseendale ning selles on vabaduse kergus - inimene on, sest ta on olemas. Kui inimene on ise olemas ega vaja olemas olemiseks teist enese kõrvale, siis ta seisab teise kõrvale, kui ta on valinud selle valiku ja selles lihtsas olemises on kingitus kogu Maailmale. Sel juhul tantsitakse teise inimesega sobitudes ja kohandudes koos, sest seistakse teineteise kõrval, ollakse olemas ja nähakse teist ning nende ühine elu on improvisatsioon, kus mõlemad loovad ühist joonist. Koos olemine on inimeste olemuse väljendus loovusena, kus koosolemisest sündival energial on suurem väärtus, sest kaks tervikut loovad ühes enamat.

Marianne

Soomemaal

14.10.2018.a