Mängud energiapallide ja tunnetega

Kõnnin Maailmas vabana ringi ja olen iseendana olemas. Kui mul on iseendas hea olla, siis ei lähe mulle korda, millised ja kuidas teised inimesed minuga kohtudes on. Kui minul on iseendas hea olla, siis teise tegu või sõna müksab kergelt või voolab puutumatult mööda ja mina olen edasi enese keskmes kindlalt seismas. Kui teine inimene mind häirivalt mõjutab, siis on minus juba enne seda kohtumist segadus või rahulolematus – mina ise olen juba tasakaalust väljas.

Kui ma kõnnin puule või postile otsa, põrkun seinaga, siis võin haiget saades küll nutta või naerda, kuid peale hetkelist peatust lähen oma teed ja ei võta enda peatajat endasse, endaga kaasa. Kuid põrkudes teise inimesega tassin kohtumise lugu endaga kaasas. Minu sees on soov, et teine saaks karistuse, mis teeks talle tagasi selle, mida tema minule tegi – peataks tema liikumise nii, et ta ei saaks edasi minna ja ehk vaataks ta siis tagasi ning näeks, mida ta minule tegi. Karistus annaks mulle märku, et õiglus on Maailmas olemas. Kuid, kes mõõdab õigust? Kes määrab karistusi? Kes ütleb, milline on õiglane tasu?

Tegelikult on inimeste põrkumise teemade sisuks energiad ning oluliseks saab see, millist energiat inimene kohtudes kannab ja millisega ta lahkub, kellel energia vabanes, kellel kogudes endasse pigem kuhjus. Kui ma olen teisele inimesele peatavaks puuks, siis tema reageerides vabaneb temas peitunud pinge ja tal on kergem olla, kui ta edasi kõnnib. Ehk mõtleb ta juhtunule tagasi uskudes, et temal oli õigus nii reageerida ja see teadmine annab talle positiivsuse muuta oma energia pluss märki kandvaks.

Küsimus on selles, kuidas käitun mina, kas astun sammu tunnete teele võttes vastu teise energiapalli ja muudan end ise oma tunnete ning mõtetega negatiivseks. Kas kohates teise viha käivitan eneses viha, sest tunnen ebaõiglust ja soovin, et teine saaks õiglase karistuse selle eest, et mind mõjutas. Kuid mitte keegi ei käskinud meil reageerida ega käituda nii nagu seda valisime teha, sest meil mõlemal oli vabadus valida, kuidas olla ja ennast väljendada.

Iga inimene kõnnib ringi oma energiaga ning kui temal või teisel on vajadus mängida, siis suhestutaksegi ja luuakse kontakt, et vabaneda või koguda energiat ja nii sünnibki ühest hetkest draama, mida kantakse endas ja millest heietatakse saagades.

Kui jään seisma ja vaatan juhtunud loole eemalt, siis näen, kuidas mina takistasin teise inimese teed ja too reageeris – hüples natuke, vabanes oma ülepingest ja läks siis taas oma teed. Minu enese valik on, kas reageerides põrkuda teisega või mitte. Kui ma võtan lugu teadlikult, siis näen, et minu tegevus peatas teise ja läbi selle aitas teda – mina olin teise inimese jaoks puu, kes seisis teel ees. Ma ei võta kohtumise lugu ega teise energiat endasse, sest ei ole seotud ega ühendatud ja nii ei ole siin tegu õigluse ega õigusega vaid inimeste vaba valikuga.

Marianne

Soomemaal

29.10.2018.a