Sõnade vaht ja peitusemäng

Inimeste sõnades

on palju vahtu,

tagamõtteid,

alltekste,

ütlemata jäetut

ja peitusemänge.

Vaatan teisele otsa,

näen kuidas

suu räägib ühte,

keha ja tegu teist.

Kus on siin kooskõla,

kui kõlab disharmoonia.

Minus valitseb segadus,

kuidas mõista,

mida ja keda uskuda.

Ma ju näen,

kui kuulan.

Ma tean

ja ära tunnen,

et see, mida öeldi

pole see, mida mõeldi.

Vahel ma ei usu sõnu,

on vaid peitusemäng.

Tahaks kokku koguda,

tõestuseks alles hoida:

„Vaata, siin on vastuolu!”

Mida see muudaks,

kas nii õigem oleks?

Las inimene elab kahes,

oma enda tões ja vales.

Sõnad voolavad jõena,

elu kõlab kui luuletus,

on ilus muinasjutt.

Sõnad on kui rüü,

mida vahetada

tujule ja tuulele

vastavalt riietuda.

Must ja Valge,

Tõde ja Vale,

milles on üldse vahe,

kui kõik kaob igavikku.

Ükski lausutud sõna

alles ju ei jää.

Kui üle huulte

on poetunud,

on ta juba läinud.

Inimene pole seotud

ega kinni köidetud,

uued sõnad vormuvad

luulena Maailma lendavad.

Miks üheselt olla,

ausalt öelda,

ennast peitmata,

sõnu välja ei öelda.

Sõnadega tõstad laine,

peitu poed varju -

inimene ei julge olla

alasti iseendana.

Marianne

Soomemaal

16.08.2018.a