neljapäev, 16. august 2018

Sõnade vaht ja peitusemäng





Inimeste sõnades
on palju vahtu,
tagamõtteid,
alltekste,
ütlemata jäetut
ja peitusemänge.

Vaatan teisele otsa,
näen kuidas
suu räägib ühte,
keha ja tegu teist.
Kus on siin kooskõla,
kui kõlab disharmoonia.
Minus valitseb segadus,
kuidas mõista,
mida ja keda uskuda.

Ma ju näen,
kui kuulan.
Ma tean
ja ära tunnen,
et see, mida öeldi
pole see, mida mõeldi.

Vahel ma ei usu sõnu,
on vaid peitusemäng.
Tahaks kokku koguda,
tõestuseks alles hoida:
Vaata, siin on vastuolu!”
Mida see muudaks,
kas nii õigem oleks?
Las inimene elab kahes,
oma enda tões ja vales.

Sõnad voolavad jõena,
elu kõlab kui luuletus,
on ilus muinasjutt.
Sõnad on kui rüü,
mida vahetada
tujule ja tuulele
vastavalt riietuda.

Must ja Valge,
Tõde ja Vale,
milles on üldse vahe,
kui kõik kaob igavikku.
Ükski lausutud sõna
alles ju ei jää.
Kui üle huulte
on poetunud,
on ta juba läinud.
Inimene pole seotud
ega kinni köidetud,
uued sõnad vormuvad
luulena Maailma lendavad.

Miks üheselt olla,
ausalt öelda,
ennast peitmata,
sõnu välja ei öelda.
Sõnadega tõstad laine,
peitu poed varju -
inimene ei julge olla
alasti iseendana.


Marianne

Soomemaal
16.08.2018.a

Kommentaare ei ole: