Kas ja kus olen külaline – kui kurbus voolab pisaratena

jagamine

Taas läheneb neljapäev, see on see päev, millest on saanud Eestisse tagasimineku ajaline hetk. Aeg, mis ma Soomes olla olen saanud on järjekordselt otsa saamas. Tean, et olen saanud aega lisaks ja veel pealekaubagi, kuid ikka veel ei saa ma päriselt siia jääda, sest Eestis on otsad endiselt lahtised ja konkreetne lõpppunkt teadmata kauguses. Ausalt, seda on raske kanda, see lõhub ja vahel voolavad pisarad kurbusena välja. Ma ei taha ikka ja uuesti ära sõita, kuid erinevad lahendused, mis on aidanud mul Eestist ära olla, tunduvad otsa saavat ja kuna kõik teised on seotud oma kohustustega siin ning mina olen vaba liikuma, siis olen nüüd mina see, kes üksi Eestisse jääb. Ma armastan oma vana kodu, ta on olnud mulle pesa ja turvaline sadam. Suureks kasvanud puud, maa, maja ja õu – see kõik on olnud minu tugevuseks ja allikaks läbi aastate – ta on olnud.

Ma elan Soomes, sest soovin siin elada. Mulle meeldib see Maa, ma tunnen ennast hästi siinsete puude all, kaljude peal ja mere sees. Minu jaoks on põnevaks väljakutseks lugeda soomekeelseid raamatuid ja ajalehti, suhelda inimestega, kes naeratades küsivad küsimusi ja ma tunnetan, et nad ootavad huviga vastuseid, neist kiirgab siirast toetust, kui proovivad minu konarlikku kõnet mõista. Elu siin on põnev ja uus, ma õpin ja kogen iga päev, midagi erinevat eelnenust ja ma ei tea kunagi, mis ootab mind ees järgmise nurga taga. Kui metsast leidsin tee välja, siis siin autoga sõites on minu sisemine kompass segaduses. Käisime laupäeval taludes avatud kirbukates ja ma ei osanud korraga enam kaarti lugeda – Maailm oli vahepeal ennast pööranud, kuid mina seisin ikka veel näoga sinna poole, kust olime just tagasipöörde teinud, ma ei proovinud enam kaardist aru saada vaid sõitsin lihtsalt kaasa – küll paika loksun.

Minu päevad on argised päevad, teen tavalisi tegevusi – sõidan rattaga poodi, metsa mustikale ja õhtusele ringile, käin merekaldal kogukonna saunas ja seejärel meres ujumas, postkasti on tellitud kohalik „Kunnallislehti”. Ostan hulgi kokku soodsaid raamatuid (üks paksem kui teine) ja loen neid, saan mõttest aru, kuigi kõigi sõnade tähendust veel ei tea. Käisin kinos "Mamma Mia" vaatamas - tore oli. Võistlesin kohaliku valla päeval, osalesin loteriis täites küsimustikku, valin ehituspoest värve, teen end mõistetavaks kaasteelistele. Ma ei ole siin enam külaline vaid ma elan siin, see kõik on minu elu loomulik osa. Ma ei jaga enam kaheks - see on meil Eestis, aga see teil Soomes - see, mis on, on minu reaalsusena just täna siin selles paigas.

Kaks nädalat tagasi neljapäeval – mineku päeval, istusin kohalikus kirikus. Suvel on see Teekirikuna avatud kõigile teekäijatele. Istusin, vaatasin maale, võlve ja aknast välja, olin ja soovisin oma soovi. Kirikuõpetaja tuli ja küsis, kas mul on küsimusi või juhatust vaja. Tänasin ja eitasin. Mida ma küsin, et ütle mulle: „Millal saan tagasi tulla ja jääda?” Ma ju tean, et aeg on minna, aeg on olla ja aeg on tagasi tulla, kuid see „Millal?” on küll kusagil kirjas, aga mina ei ole seda koht veel leidnud, et lugeda. Ma tänasin hetke, asusin tagasiteele ja mulle anti kingitus – poeg jäi ise Eestisse ja nii sain mina need poolteist nädalat kodus olla ning käisin Eestis kui külaline.

Kuid kus ja kas ma olen üldse külaline?

... ja nüüd on taas ootamas hetk, kus minul tuleb kodust ära minna ja mul on lihtsalt nii kahju, sest ma ei taha ju minna, kuid ometi lähen teadmata, millal ma uuesti koju tagasi tulla saan.

Marianne

Soomemaal

07.08.2018.a