Jagamine
Viimasel ajal olen põrkunud
lastega, reageerinud kergesti ja soovinud põgeneda üle pea kasvanud
situatsioonidest. Täna otsisin enese seest vastuseid: „Miks ma nii
teen? Mis minuga toimub?” Ma leidsin vastused üles, kuid tundsin,
et need lähevad nii isiklikuks, et kas ma üldse julgen neid välja
öelda. Kuid, miks ma peaksin ennast häbenema – see olen mina ja
see kõik on minu sees olemas ning ma soovin sellest loost välja
jõuda, mõista ennast ja edasi minna.
Ma taipasin, et olen kasvanud ja kasvan üha. Olen olnud kui laps, kes elas lapsena täiskasvanu elu, kuid
nüüd olen iseseisvumas.
Seisan kohas, kus olen õppinud ennast tundma, sidunud
lahti sõlmi, lahendanud teemasid, et selgeks saada ja mõista, kes
ma olen, milline ma tegelikult olen ja mida mina soovin. Olen üles
leidnud oma
„Mina” ning ma soovin seda teadmist
endas alles hoida. Keeruliseks teeb selle loo see, et ma juba olen
täiskasvanu, ea poolest vähemalt ning seetõttu olen osaline teiste
inimeste lugudes, oman rolle ja neist tulenevaid kohustusi. Minu sees
on teadmine, et on olemas lood, mida ei saa pooleli või ootele
jätta, et uuesti valida või valimata jätta, kuni jõuan ükskord
endas selgusele. Lugude tõttu pole ka sellist vabadust, et lihtsalt
olla ja katsetada või minnagi üksindusse kõndima, kuni teadmine
saabub. See kõik juba on minuga ja see on minu reaalne elu ning nüüd
olen mina kõige selle sees, olles kasvanud ja muutunud, olgu aeg
sobiv või sobimatu, aga mul tuleb siin ja praegu iseenda ja oma
lugudega toime tulla. On vaja rohkem, kui lihtsalt ellujääda.
Enese sees olen lapseeast välja
kasvades jõudnud kohta, kus soovin seista üksi, ilma sidemete ja
kohustusteta, et alles proovida ja katsetada, mis on minu, mis mitte.
Minu sees on vastused olemas, kuid ma ei taha tunnistada ega saagi
seda, sest ma ei saa uuesti proovida, kuidas oleks olnud kui neid
valikuid ei oleks olnud. Valiku hetkel valisin iseendana ja ka nüüd
olen iseendana kõige selle sees, kuid tunnen ennast iseendana olles
aeg-ajalt väga halvasti.
Kui põrkan kokku teise inimese
vastupanuga, siis tihemini katkestan, kui reageerin, astun kõrvale,
sest tunnen, et mina ei pea olema ega tegema seda, mida teine ei
taha. Mina ei pea olema iseenda ega teisega konfliktis, sest mina
saan jätta teisele vabaduse olla selline nagu tema seda soovib, sest
tema ise vastutab oma tegude tagajärgede eest. Kuid ma võin endast
välja minna, kui ma tean, et tagajärgede eest tuleb ikkagi minul
vastutada. Sel hetkel on minu enda sees vastasseis – ma ei taha,
kuid pean, sest tunnen end olevat selleks rollist lähtuvalt kohustatud, sest mind
puudutab tulemus, kuid ma näen, et teine ei ole huvitatud teda
puudutavast loost ega tema enese valikute tagajärgedest ja ei tee
koostööd vaid sõdib minule
vastu, justkui oleks lugu alguse saanud minu vajadusest. Ehk saigi,
sest mina oletan ette tulemuse ja soovin, et see oleks minule sobiv,
seega ma ei lase ka teisel kogeda, mis saab siis kui ongi kõik
täpselt nii nagu tema sellele laseb olla.
Minu esimene valik on vabadus, mitte teisi jõu
ja sundusega proovida muuta, sest usun, et igaüks teab ise,
mis on tema jaoks parim ja seega valib oma tegevuse ja käitumise
iseenda soovidest ning vajadustest lähtuvalt. Kõik inimesed, ka
lapsed on minust eraldi seisvad ja järelikult iseseisvad. Mina ise
olen endas sellisesse kohta jõudnud, kus ma tunnengi ennast eraldi
olevat. Olen pidanud seisma üksi ja nii õppisingi iseendana olema –
see olen Mina ja minu Maailm, kus ma olen see, kes ma olen.
Minu elus on erinevad rollid ja
igas rollis on omad kohustused ja saadav tasu. Ma täidan oma rolle
parimal võimalikul moel ja usun, et mul on õigus sellisele
tasule, mis minu arvates selle rolliga kaasas käib – soov,
et minu ootused
ja vajadused
saaksid täidetud.
Minu elus on rolle, kus saadav tasu ei ole vahel piisav, et ennast
selles rollis
olles hästi tunda. Sellises rollis peidan tunded enese sisse, alles
jäävad kohustused, mida täidan ikkagi parimal võimalikul moel,
kuid ma ei lisa enda „Mina” sinna. Ma tean, et ma ei saa rollist
välja astuda, sest olen seotud. Ometi tunnen ma vahel vajadust
põgeneda, välja astuda ja ära minna – olla vaba piirangutest ja
sõjast, sest tean, et ma ei pea olema kohas, kus mulle ei meeldi ja
on halb olla.
Ma tunnen, et sellises rollis
olles, ei nähta mind ennast rolli nime tagant. Mulle tundub, et
rollipartnerit ei huvita, milline on minu „Mina” tegelikult,
milline olen
kui ma ei ole rollis. Järelikult olen ma iseennast ja rolli „Mina”
lahutanud, seega olen rollis rollina. Rollis olles on mul kohustused,
mida ei ole minule otseselt vaja, mida teen teise jaoks ja tema
pärast. Olles vaid roll, täidan kohustusi punktist piirini ja sealt edasi algab päris „Mina” aeg. Võitlen ja seisan enese eest,
annan end vastu siis, kui rollitasu on olemas ja ma tõesti tunnen,
et vaadatakse ja nähakse „Mind.” Minu „Mina” on rollis olles
haiget saanud ja
seega ma ei jaga ennast,
vaid asun väljaspool rolli, omas Maailmas. Vahel tulevad tunded tagasi ja siis tunne ennaste rollis olles elusana.
Ma ei soovi ennast tõestada ega
õigustada, kui ütlen välja selle, mida ma tegelikult vajan, sest
ainult mina ju tean vastust sellele küsimusele. Ma olen õppinud end
iseendana tundma ja ei ole nõus ennast rolli lahustama ega ära
kaotama, sest tean, et rollid muutuvad ja kaovad, kuid minu „Mina”
on oluline minu iseendana
olemas olemise jaoks, sest
ainult mina ise jään iseendaga ka siis kui olen rollist väljas ja
üksi.
Marianne
Soomemaal
23.08.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar