neljapäev, 23. august 2018

Kasvamise keeruline teekond, kas muutustele sobiv või sobimatu aeg





Jagamine


Viimasel ajal olen põrkunud lastega, reageerinud kergesti ja soovinud põgeneda üle pea kasvanud situatsioonidest. Täna otsisin enese seest vastuseid: „Miks ma nii teen? Mis minuga toimub?” Ma leidsin vastused üles, kuid tundsin, et need lähevad nii isiklikuks, et kas ma üldse julgen neid välja öelda. Kuid, miks ma peaksin ennast häbenema – see olen mina ja see kõik on minu sees olemas ning ma soovin sellest loost välja jõuda, mõista ennast ja edasi minna.

Ma taipasin, et olen kasvanud ja kasvan üha. Olen olnud kui laps, kes elas lapsena täiskasvanu elu, kuid nüüd olen iseseisvumas. Seisan kohas, kus olen õppinud ennast tundma, sidunud lahti sõlmi, lahendanud teemasid, et selgeks saada ja mõista, kes ma olen, milline ma tegelikult olen ja mida mina soovin. Olen üles leidnud oma „Mina” ning ma soovin seda teadmist endas alles hoida. Keeruliseks teeb selle loo see, et ma juba olen täiskasvanu, ea poolest vähemalt ning seetõttu olen osaline teiste inimeste lugudes, oman rolle ja neist tulenevaid kohustusi. Minu sees on teadmine, et on olemas lood, mida ei saa pooleli või ootele jätta, et uuesti valida või valimata jätta, kuni jõuan ükskord endas selgusele. Lugude tõttu pole ka sellist vabadust, et lihtsalt olla ja katsetada või minnagi üksindusse kõndima, kuni teadmine saabub. See kõik juba on minuga ja see on minu reaalne elu ning nüüd olen mina kõige selle sees, olles kasvanud ja muutunud, olgu aeg sobiv või sobimatu, aga mul tuleb siin ja praegu iseenda ja oma lugudega toime tulla. On vaja rohkem, kui lihtsalt ellujääda.

Enese sees olen lapseeast välja kasvades jõudnud kohta, kus soovin seista üksi, ilma sidemete ja kohustusteta, et alles proovida ja katsetada, mis on minu, mis mitte. Minu sees on vastused olemas, kuid ma ei taha tunnistada ega saagi seda, sest ma ei saa uuesti proovida, kuidas oleks olnud kui neid valikuid ei oleks olnud. Valiku hetkel valisin iseendana ja ka nüüd olen iseendana kõige selle sees, kuid tunnen ennast iseendana olles aeg-ajalt väga halvasti.

Kui põrkan kokku teise inimese vastupanuga, siis tihemini katkestan, kui reageerin, astun kõrvale, sest tunnen, et mina ei pea olema ega tegema seda, mida teine ei taha. Mina ei pea olema iseenda ega teisega konfliktis, sest mina saan jätta teisele vabaduse olla selline nagu tema seda soovib, sest tema ise vastutab oma tegude tagajärgede eest. Kuid ma võin endast välja minna, kui ma tean, et tagajärgede eest tuleb ikkagi minul vastutada. Sel hetkel on minu enda sees vastasseis – ma ei taha, kuid pean, sest tunnen end olevat selleks rollist lähtuvalt kohustatud, sest mind puudutab tulemus, kuid ma näen, et teine ei ole huvitatud teda puudutavast loost ega tema enese valikute tagajärgedest ja ei tee koostööd vaid sõdib minule vastu, justkui oleks lugu alguse saanud minu vajadusest. Ehk saigi, sest mina oletan ette tulemuse ja soovin, et see oleks minule sobiv, seega ma ei lase ka teisel kogeda, mis saab siis kui ongi kõik täpselt nii nagu tema sellele laseb olla.

Minu esimene valik on vabadus, mitte teisi jõu ja sundusega proovida muuta, sest usun, et igaüks teab ise, mis on tema jaoks parim ja seega valib oma tegevuse ja käitumise iseenda soovidest ning vajadustest lähtuvalt. Kõik inimesed, ka lapsed on minust eraldi seisvad ja järelikult iseseisvad. Mina ise olen endas sellisesse kohta jõudnud, kus ma tunnengi ennast eraldi olevat. Olen pidanud seisma üksi ja nii õppisingi iseendana olema – see olen Mina ja minu Maailm, kus ma olen see, kes ma olen.

Minu elus on erinevad rollid ja igas rollis on omad kohustused ja saadav tasu. Ma täidan oma rolle parimal võimalikul moel ja usun, et mul on õigus sellisele tasule, mis minu arvates selle rolliga kaasas käib – soov, et minu ootused ja vajadused saaksid täidetud. Minu elus on rolle, kus saadav tasu ei ole vahel piisav, et ennast selles rollis olles hästi tunda. Sellises rollis peidan tunded enese sisse, alles jäävad kohustused, mida täidan ikkagi parimal võimalikul moel, kuid ma ei lisa enda „Mina” sinna. Ma tean, et ma ei saa rollist välja astuda, sest olen seotud. Ometi tunnen ma vahel vajadust põgeneda, välja astuda ja ära minna – olla vaba piirangutest ja sõjast, sest tean, et ma ei pea olema kohas, kus mulle ei meeldi ja on halb olla.

Ma tunnen, et sellises rollis olles, ei nähta mind ennast rolli nime tagant. Mulle tundub, et rollipartnerit ei huvita, milline on minu „Mina” tegelikult, milline olen kui ma ei ole rollis. Järelikult olen ma iseennast ja rolli „Mina” lahutanud, seega olen rollis rollina. Rollis olles on mul kohustused, mida ei ole minule otseselt vaja, mida teen teise jaoks ja tema pärast. Olles vaid roll, täidan kohustusi punktist piirini ja sealt edasi algab päris „Mina” aeg. Võitlen ja seisan enese eest, annan end vastu siis, kui rollitasu on olemas ja ma tõesti tunnen, et vaadatakse ja nähakse „Mind.” Minu „Mina” on rollis olles haiget saanud ja seega ma ei jaga ennast, vaid asun väljaspool rolli, omas Maailmas. Vahel tulevad tunded tagasi ja siis tunne ennaste rollis olles elusana.

Ma ei soovi ennast tõestada ega õigustada, kui ütlen välja selle, mida ma tegelikult vajan, sest ainult mina ju tean vastust sellele küsimusele. Ma olen õppinud end iseendana tundma ja ei ole nõus ennast rolli lahustama ega ära kaotama, sest tean, et rollid muutuvad ja kaovad, kuid minu „Mina” on oluline minu iseendana olemas olemise jaoks, sest ainult mina ise jään iseendaga ka siis kui olen rollist väljas ja üksi.


Marianne


Soomemaal
23.08.2018.a

Kommentaare ei ole: