... ajal, mil parim polnud piisav...

Kord oli lapsel sünnipäev ja ta sai emalt kingiks Maailma kõige ilusama ratta. Laps oli õnnelik ja uhke, sest ratas oli ainult tema oma. Ta tahtis nii kangesti proovida, kuidas sõit uuel rattal välja tuleb ja ta käis seni kaua emale peale, kuni tal lubatigi õue minna. Nad viisid ratta ühiselt välja, laps istus sadulasse ning lükkas jalaga hoogu ja läkski teele. Mõnus oli sõita, see oli vabadus, kui sai kiiresti kulgeda soovitud suunas. Laps tegi majadele tiiru peale, sõitis kõrvaltänavas ja nautis teel olekut, kuid korraga kostus tagant kummalist kolinat. Jättes ratta seisma tuli laps maha ja vaatas, mis juhtunud oli. Ei vähemat ega rohkemat, kui pakiraam ja tagumine porilaud olid lahti. Sõidu ajal oli ratta küljest kadunud üks oluline mutter ja üks oluline polt. Ratas ei olnud enam täiuslik, sest porilaud käis vastu ratast ja pakiraam oli viltu. Laps sõitis tagasi ja ootas, et ema lahendaks olukorra, teeks ratta korda. Kuid ema ei leidnud muud abi, kui võttis ka teise poldi ja mutri ära, sest needki olid lahti ning nii jäi uus ratas juba esimesel päeval justkui poolikuks ja seda osa mäletab laps siiani.

Laps mõõtis Maailma selle järgi, mida see temale tähendas – kaotust, sest lahendus jättis ta terviklikkust rattast ilma. Ta ei mõelnud selle peale, mida ratta ost emale tähendas. Laps ei osanud vaadata loo teist külge, seda, mida ema endast andis aga lapselt vastu sai. Laps nägi emas vahendit, kes pidi pakkuma talle hüvesid ja lahendama kõik teel ettetulevad raskused. Ema kogus raha, et teha lapsele rõõmu, andis talle võimaluse liikuda kaugemale ja kiiremini – kinkides vabaduse. Ema käis poes ja tõi ratta koju. Emal endal ei olnud kunagi oma ratast ja ehk ta ei tulnud tõesti selle peale, et enne esimest korda sõitma minekut tuleb üle vaadata ning veel kord kinni keerata kõik mutrid ja poldid. Võib olla ta ka teadis, kuid laps oli kannatamatu ja tormas minema. Ema oli Naine, kelle kõrval ei olnud Meest, kellele toetuda ja ta pidi kõik elus ettetuleva lahendama täpselt nii nagu ta ise oskas ja suutis. Ema soovis oma lapsele parimat, kuid laps mäletas ikka veel seda, mida ema tegemata jättis.

Laps ei peatunud varem, et sügavalt järgi mõelda selle üle, kui raske oli tegelikult tema emal. Mida see roll Naiselt nõudis, mida tal endast tuli anda ja mis tal sellepärast iseendal saamata jäi. Ema pidi žongleerima võimaluste ja vahenditega, mis tal olemas olid, et oma peret elatada. Kuid laps ei hinnanud seda, mis tal olemas oli, sest tema kaalus pidevalt kogust, millest pidi ilma jääma ja ta teadis, millest ilma jäi – see oli see, mis teistel lastel olemas oli, aga temal mitte.

Ja siis, kui kaks elu poolt muserdatud hinge taas vastamisi seisid ning ema oma valu ja väsimust välja valas, oskas laps ainult küsida: „Milleks Sul mind üldse vaja oli? Andnud siis ära lastekodusse või jätnud sünnitamata!” Last ei olnud ära antud, küll oli teda aeg-ajalt ära saadetud siia ja sinna, kuid kodu ja ema olid alati olemas, küll kaugel ja vahel kättesaamatud, kuid siiski olemas. Laps usub, et ka ema ei soovinud nii elada ja kindlasti oli tõelisus üsna kaugel ema unitustustes kangastunud piltidest perest ja kodust. Suutmatus oma olukorda muuta tegi haiget mõlemale ja nii andsid nad parima, mis selles olukorras teha said. Kõik oligi täpselt nii nagu oli ja sellepärast see lugu oligi selline ja mitte teisiti ning tuleb tunnistada, et täna oleks lapsel lugusid palju vähem, kui tal poleks olemas sellist kogemuste pagasit, mida just selline elu talle andis.

Ma tänan Elu ja Ema!

Marianne

12.08.2018.a

PS ... eile õhtul õues olles kuulsin, kuidas metstuvi huikas, astusin puu alla ja vaatasin üles, ema oli oma poja juurde tulnud ja nad istusid kõrvuti oksal ning vaatasid mind ...

Loole pilti valides vaatasin ma oma ema fotodel täiesti uuel moel – Naisena, keda ma polnud kunagi enne tõeliselt näinud.