See on nii hea tunne, kui järjekordne õppetund on läbitud.
Pühapäeval ujusin tundes, esmaspäeval otsisin vastust, teisipäeval
kirjutasin ja lasin lendu loo, neljapäeval läbisin eksami. Lausa
koju kätte tuli sarnane situatsioon, kus taas seisin ja vaatasin
aknast kahte inimest, keda koos nähes tundsin enne end väljajäetuna,
sest pidasin ennast kolmandaks. Tundeid ei tõusnud ega kasvanud, ma
ei tundnud midagi. Jah, ma mäletasin, kuidas oli olnud, kuid nüüd
tundsin suurt kergendust, sest olin vaba. Ma olin lihtsalt, minu sees
oli suur vaikus ja rahu, iseenda ja Maailmaga.
Ma taipasin, et kui soovin võin minna ja olla osaline, kuid
mõistsin, et ei tahagi. Sain aru, et see, mida näen, aga ise ei
koge, ei tähenda seda, et pean sellest alati osa saama. See, mis
toimus nende kahe vahel on nende vaheline lugu. Mina ei tundnud enam
endas vajadust nende kahe vahele mahtuda, sest nüüd tean, et soovi
korral võin seista kõrval ja see on täiesti piisav.
Suur kallistav toetus Sinule, kes Sa oma eksameid sooritad!
Marianne
Soomemaal
24.08.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar