Ootuses oodates paneme oma elu ootele – Ootuses oodates, kahte inimest kokku liites või lahku lahutades

See on 20-es Alkeemias avaldatud lugu
http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/ootuses-oodates-paneme-oma-elu-ootele?id=81371921

Kuni ei ole veel selget arusaamist, siis tuleb ühte õppetükki nii kaua läbida, kuni saabub mõistmine - „Vastamata jäetud ootus on minu enda täitmata tühjuse hääletu kaja.”

Ootuses on ilu ja on valu. Ootus, igatsedes seda, mida teame, et meid kindlasti ees ootab, täidab võbeleva magususega. Ootus, teadmatus selle ees, kas oodatav jõuab meieni ja täidab vajaduse, tekitab ebakindlust ja hirmu.

Kui suhtes ei ole selget „Meid”, on teadmatus ühisosa ja piiride kohta, pole mõistmist ega rääkimist vaid põiklemine ja vaikimine, siis täidab iga inimene suhtes valitsevat tühjust omal moel, ootab ja oletab iseenda tundeid peites, et peletada rahutust, sest nii proovib ta muuta suhet enda jaoks paremaks. Ootus on vaikuses, kus ei räägita, seal, kus pole selgust ja jääb ruumi täitmiseks, seal oletame ja nii sünnivad meie kujutluses visioonid ja ärkab lootus täita oma vajadused ja unistused. Kuid, kui palju vastab reaalsus tõele? Kuidas tajume teise ootust, kas vastame, sest tahame ja see liidab meid või on see kohustus, punnitamine ja sundus, mis viib näitlemise ja teise tõrjumiseni, sest ei suudeta olla keegi teine peale iseenda.

Ootuses oodates seisame, kuulame ja jälgime teise iga liigutust ja sõna. Ootame, et teise tegu või sõna lükkaks meid liikvele suunda, kuhu soovime jõuda ja annaks meile selle, mida soovime kogeda, sest tundub, et ainult läbi teise on selline tulemus võimalik. Ootus tarretab ja ei lase tegutseda, sest stsenaarium on ettekirjutatud ja nii saame liigutada alles peale teise käiku, sest me ise ei luba endal astuda. Kui teine ei tee nii nagu oleme ette mõelnud, siis on tema süüdi, et me ei jõudnud sinna, kuhu tahtsime jõuda ja jäime ilma sellest, mida vajasime. Meie sees on väsimus tühjuse hoidmisest ja pettumus, sest teame, mis kõik oleks võinud juhtuda ja mida oleksime saanud kui teine oleks teinud nii nagu ootasime. Nüüd hakkame arvustama ja anname hinnangu teise tegevusele, mis ei viinud oodatud tulemuseni ja leiame kõik sada ning rohkemgi põhjust ja süüdistust, miks teine on nii halb, mõtlematu, isekas, vigadega jne – ta ei vastanud meie ootusele.

Miks on meile vaja teise märguannet? Sest nii tunneme, et oleme olulised ja väärtuslikud. See on midagi sellist, suhtes, mida saame kogeda vaid läbi teise - teadmine, et oleme koos, mitte eraldi ja üksinda. Kui me ei tea, mida teine teeb järgmiseks, mida valib või kuhu astub, siis pole meis kindlust, kas oleme teise jaoks olulised ja ka homme vajalikud. Hirm, et ta saab ilma meieta hakkama ja nii on ootus meie endi seatud tähenduslike märkide täitmine, mis annaks meile kindla signaali ja teadmise, et meid on teisele vaja. Sest, kui ta teeb nii nagu meie ootame, siis järelikult ta hoolib. Loo kurbnaljakas külg on selles, et oma ootusele kinnitust saades see ei rahulda meid, sest tunneme, et teine tegi nii vaid meie tahte peale, et lepitada meid, kuid me ei saanud tegelikku kinnitust, kas ta oleks nii teinud ka siis, kui oleks ise valinud. Me tunneme nii isegi siis, kui teine ei teadnud meie ootusest midagi.

Ootame, et teine mõistaks meid ja teaks, mis meile sobib, mis mitte. Kohas, kus me ise saaksime otsustada ja valida, ootame, sest soovime, et teine valiks meie moodi. Soovime, et ta teeks nii nagu meie ise teeksime, kui oleksime tema asemel. Kuid teine ei tee kunagi täpselt nii nagu meie teeksime, valiksime ja oleksime selle jaoks, et meil oleks hea. Miks me siis ootame, kui teame täpselt, mida on vaja, et iseennast hästi tunda? Miks me siis ise seda endale ei anna ega otsi tulemuse saamiseks lahendust? Miks jääme ootuses seisma? Sest me oleme kahepoolses suhtes ja see annab teadmise, et teine peab ka meile, midagi omalt poolt vastu andma selle eest, et oleme temaga koos, kuid meie ootused suhtele ja selles olemise eest saadavas tasus ning andmises on erinevad.

Kardame, et ise vastutades muutuks meie elu, et meie võime kaotada ja nii tahame, et teine pingutaks meie pärast, sest nii ei pea me tunnistama ega otsa vaatama sellele, et suhe ei rahulda meid ennast ja me võime otsustada, et sellisel kujul me selles enam osaleda ei saa. Hirm on, sest, kuidas ise lõhkuda oma suhe ja jätta ennast sellest ilma. Lihtsam on öelda ja mõelda, et teine on süüdi, sest tema ei tee nii nagu ootame. Me ei luba endal olla see, kes me oleme ja ei tule toime sellega, et teine on tema ise, et tema on oma enese elus esikohal ja kõige olulisem, et tema ise valib, kuidas, mida, kellega, millal jne – tema elab oma enese elu. Me oleme teinud oma heaolu teisest sõltuvaks ja andnud vastutuse talle. Kardame üksindust ja teisest ilma jäämist. Meie vaatenurk on sellel, mida ei ole, millest jääme/jäime ilma, mille/ kelle võime kaotada/ kaotasime. Me ei vaata seda, mida ise võime ja saame teha.

Kõik eelnev kehtib ja on tõene, kuid miks me siis niimoodi tunneme? Sest meie suhtes ei ole mõlema jaoks kindlalt paigas ühisosa „Meie”. Üks meist tegi oma valiku, tegi sammu iseenda jaoks, kuid see mõjutas mõlemat poolt ja seni ei ole tasakaal paigas ega usaldus taastunud. Teise samm on meid turvatundest ilma jätnud ja me ootame paigal seistes, et teine selle taastaks – ootame suhet lõhkuvas ootuses.

Kui suudame seista hea iseenda eest, oskame ennast hoida ja tagada turvatunde ning ei sõltu enam teisest inimesest, mis hoiab siis meid koos kui ühine „Meie” on pandud ootele?

Marianne

05.03.2018.a