kolmapäev, 14. märts 2018

Miks vajad ellujäämiseks tugevaid tundeid





Energiavoolu endi sees tunnetame külmana, kuumana, karvade liikumisena, kananahana jne. Tunne on energia, mis tuleb ja läheb, nimetuna ta voolab, kuid nimega paneme ta seisma, anname konkreetsuse, et teda uuesti luua, taastada ja mälestustes elusana hoida, et uuesti end tunde seisundisse viia. Inimene elab tunnetes, sest see lisab elule värvi ja vürtsi, kuid annab ka vastandid, puuduse, ülejäägi, pinge ja plahvatades maanduse.

Me võime tunda, et meie elus on üks tunne ülekaalus või teisest on väga puudu, siis järelikult on meie tasakaal paigast, sest tühjust ei ole, kõik meis on alati täidetud. Me pöörame tähelepanu sellele tundele, mis kõige rohkem häirib meie toimetulekut, tavaliselt on see see, mida meis on vähe, millest tunneme puudust. Otsides erinevaid lahendusi proovime end täita, kuid see on keeruline, sest puuduse vastand, mida on palju, on võimendunud ja hõivanud teise koha. Kui me nüüd täidame puudust, siis tegelikult loome endas ülepinget, sest, mis iganes moel jaotunud tervikule lisades energiat üha juurde, toimub erinimeliste energiate vaheline võitlus piiride kaitseks, positsioonide hõivamiseks või säilitamiseks. Nii toome küll ajutist leevendust, kuid ülejääv on ikka jõupositsioonil, elujõulisem ja agressiivsem. Meil kulub väga palju jõudu, et teda vaba ruumi tekitamiseks kokkusuruda ja see omakorda viib surve suurenemiseni ning siis me ühel hetkel plahvatamegi. Üleküllusele tuleb anda võimalus väheneda, et see, mida on vähem saaks endale koha, kus kasvada, sest ta on kokkutõmbunud ning töötab kaitse- ja alalhoiurežiimil ning temas endas puudub ressurss iseseisvalt, ilma abita kasvada. Üht energiat vähendade, toimub, aga loomulik areng, et seejärel vähemust toetades, saavad energiad ise tasakaalustuda.

Seal, kus me oma tähelepanu hoiame seda toidame ja see energia suureneb või väheneb veelgi. Leides endas tunde, mida on vaja vähendada ning hoides oma mõtted tema juures, anname talle veelgi jõudu juurde. Kuid tegelikult oleks vaja leida talle kanal, kasutada üleliigne paremal võimalikul moel ära. Kui ütleme: „Ma olen vihane”, siis olemegi, kuid suunates oma tunde mingi konkreetse ülesande lahendamiseks, siis ühtlasi vähendame nii energiat, kui saame tugevama tõuke edasi minekuks.

Tegelikult on meil igal ühel oma põhjus, miks me toodame üht energiat iseendas pidevalt juurde, tekitades ise ülejäägi ja puuduse. Kunagi oli meil seda tundeenergiat vaja ja üks muster käivitab selle kogumist üha uuesti meie ellujäämise nimel. Seega me ise hoiame oma seisundit üleval. Me oleme õppinud seda tundeenergiat tootma ja selle abil oma igapäevast või pinget loovaid hetki üle elama. Meie elus on midagi väga tõsiselt paigast ära ja oleme tasakaalust väljas, sest oleme kohas, kus meil on väga halb olla. Mõte kohast, tegevusest jne käivitab meis energia tootmise, et selles situatsioonis ellu jääda. Seni kuni me ei ole leidnud ega kõrvaldanud pinge tekitamise allikat, kordub kõik ikka uuesti ja uskudes, et meil on seda tunnet vaja, loome endale situatsioonid, et seda üha uuesti taastoota või koguda. Iga meie tunne on nii tugev ja võimas, et sellega suudame ka teised inimesed lükata meile tundele lisa tootvasse situatsiooni. Võib olla meid häirib see ja me proovime tunnet endas alla suruda või ära peita, kuid me ei saa endas peituvat vulkaani olematuks muuta. Võib olla oleme unustanud tee sellest tundest välja, ei oska seda teha või ei tule isegi enam selle peale, et ka teisiti on võimalik, sest see on meie elu loomulik osa.

Mis on see põhjus, miks Sa ilma selle tundeta elada ei saa?

Mina vajasin „Viha”, et tulla toime Ohvri rolliga, sest kui tunned, et mitte midagi ei sõltu Sinust endast, siis oledki teiste lükata ja tõmmata. Viha – nende vastu, kes ei tee nii, et Sinul oleks hea olla. Viha – nende vastu, kes teevad nii, et Sinul on halb olla. Viha – Maailma vastu, et Sa pead sellist elu elama. Viha – iseenda vastu, et Sa ei suuda olla selline, et teised oleksid sellised ja annaksid selle, mida Sinul vaja on. Selle kõigega toime tulemiseks oligi vaja suurt ja pidevalt taastuvat „Viha.”

Seega vajasin ellujäämiseks viha, kuid Armastus minus oli allasurutud ja ma ei osanud ega suutnud teda kasvatada, sest minul ei olnud temast abi ja nii ma elasin janunedes Armastuse järele. Tundsin, et olen armastust väärt, kui teised seda mulle annavad ja nii ütlevad, elasin väliste märkide järgi, kuulamata iseennast. Kui keegi jagas armastust, siis minus oli ikka puudus, sest toitusin teiste jagatust ja ma ei tulnud selle pealegi, et saan seda ise endale anda - ohver ootab, et talle antakse. Kui tundsin, et mulle anti armastust, siis tahtsin kindlustada, et see oleks kui toit kogu aeg saadaval, kuid see ei olnud võimalik ja nii luuras „Viha” koguaeg suhete kõrval, et mind kaitsta. Ma kisendasin Armastuse järele, kuid elasin „Vihaga”, sest tema aitas ellu jääda.

Ohvri rollis olles oled iseenda ohver, sest oma uskumusega ei luba Sa endal elada sellist elu nagu Sa tegelikult saad elada, kui võtad vastutuse iseenda ja oma elu eest. Allaheitlikkus toob kaasa letargia, oled oma tundes ja ei liiguta, sest ei usu, et oled võimeline oma elu ja ennast muutma, et oskad ise astuda. Võitlustahe enda eest, küsimustele vastuste otsimine, aus endasse vaatamine ja tunnistamine, et „Mina olin”, kuid enam ei ole on võtmeks edasise ja oleviku juurde. Võib olla Sa ei leia veel üles või ei mõista, kust tundeuskumus alguse on saanud, kuid kui Sa oled mõistnud, kuidas ta Sinu see töötab on juba algus tehtud ja Sa saad edasi minna – vastandi poole, teel olles küll kõikudes ja kaheldes, kuid siiski tasakaalu taastades.


Marianne
14.03.2018.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar