esmaspäev, 19. märts 2018

Kas Õigus on alati Õige – Mis juhtub siis, kui minul ei ole Õigus





Kui mustris üks kivi muutub, siis laguneb kõik justkui koost ja see tuleb uuesti üles ehitada, kuid mina tahtsin kindlust ja piire, teadmist, et siin selles hetkes on kõik nii nagu ettekujutasin ja ettevalmistasin, sest olin iseendas kõik juba ette paika pannud. Midagi olin selgeks saanud ja ära õppinud ning nüüd arvasin, et nii ongi ja jääbki. Oskasin ja see tuli päris hästi välja, kuid korraga selgus, et olin üles ehitanud enda moodi süsteemi, kuid kusagil olin eksinud ja tegelikult minul ei olnud õigus. Kuidas sain eksida – mina, kes ei eksi kunagi, ning, et kõik, mis oli paigas, tuli korraga ümber muuta, sest üks osa, üks teadmine oli uus. Tervik lagunes, kuigi ülejäänu seisis endiselt, sest minul kadus kontroll Maailma üle, muutus tuli väljast ja süsteem, mis oli paigas, lagunes ühe sõrmenipsuga. Pidin end uuesti üles ehitama, looma kindluse ja turvatunde, mille sees tunneksin end taas hästi. Tahtsin kinnistada teadmist, et tean, oskan ja suudan õieti olla ja teha, sest minu kindlus on teadmine, et see, mida tean, tunnen ja oskan on täpselt nii nagu olema peab ja kui see on minu jaoks nii, peab see ka teiste jaoks nii olema.

Kumb on tegelikult  keerulisem, kas teadmine, et ka mina võin eksida või see, et tuleb uuesti õppida, kohaneda, proovida ja olla ebakindel. Raske on vaadata iseendale otsa ja tunnistada, et minul ei ole alati õigus. Võin sellest küll jonniga kinni hoida, põrnitseda teist altkulmu ja olla pahane, et täiuslikkus oli vaid minu ettekujutus, kuid süsteem laguneb seni kuni hoian kinni oma õigusest, sest sel hetkel kui lagunen mina, langeb kindlus ja nüüd kaitsen seda teise õiguse rünnaku eest.

Ma ei uskunud, et mina eksisin, mis siis, et teise õigus minu omast erines, kust tean, et tema õigus on õigem kui minu oma. Teda uskudes annaksin talle teadmise, et tema on parem – õigem. Ma ei vaadanud sisu ega uut teadmist vaid nägin teise rünnakut minu „Mina” pihta, kuid nii ei näinud, et uus teadmine aitaks edasi minna ja näha teisi vaatenurki. Ma nägin, et minu lagunemine juhtus teise pärast, kes võttis minult „minu õiguse.” Minus oli teadmine, et teine eksis ja seega oleks ta pidanud tunnistama minu õigust, sest see on õigem ja nii olen mina parem -  „Minu Õigus” on põhjus ja väärtus, miks minul on õigus elule, ma pean iseenda pärast uskuma, et Minul On Õigus.

Tegelikult on „minu õigus” vaid üks punkt, üks osa mustrist, mille olen endale loonud. See on lihtsalt üks uskumus, millest lahti lastes ei kao mina mitte kuhugi. Ma võin vaadata tänuga inimest, kes näitas kätte teekäänaku, kust olin keeranud teisale olles nii tegelikkusest eemaldunud. Tegelikult ei mõistnud mitte keegi mind hukka ega halvustanud, vaid minu enda jäikus ja õigus lükkasid mind reageerima, sest mina ise vajasin kindlust, et olen eksimatu. Miks ma üldse arvan, et see oli eksimine, kui ma ei ole kunagi päris valmis? See on mugavus, kui kõik on paigas, siis ei pea enam selle teemaga tegelema, sest see on juba tehtud ja valmis – ma ei tahtnud uuesti korrata, üle teha ega muutuda.

Ma vaatasin elule kui müürile, mis laguneb koost, kui selles üks kivi ära vahetada, kuid tegelikult jäin mina mosaiigina alles, uus on vaid teadmine, et kive saab vahetada ja nii muutub pilt ikka uuesti. Ei ole olemas ühte kindlat tõde ega õigust, oli vaid hetk, kus muster oli selline, millisena mina ta salvestasin ja alles hoidsin. Reaalsuses on ta uus, kuigi üks kivi vahetus on kõik endiselt alles, kuid uue teadmisega, uuel moel ja see kordub üha uuesti .... 😉 sest Minul On Õigus ....


Marianne
19.03.2018.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar