Kunagi on keegi öelnud või
vaadanud meid pilguga, mis on jätnud meie sisse teadmise, et tundeid
tundes võime olla koledad, halvad, inetud jne. Me oleksime tundes
olles justkui väärtusetud, sest meid ei tahetud näha
sellisel kujul. Kord oleme midagi väärt, kord ei ole – ühe
skaala kaks otsa. Jah, tundes olles võime moonduda, sest oleme
tundenäoga, kuid see ei anna alust meid lahterdada, et oleme või ei
ole armastust väärivad. Meist keegi ei ole tunne, mida me tunneme,
me lihtsalt viibime selle sees, vahel oleme lõksus, vahel jalutame
sellest läbi, kuid alati oleme iseendana olemas, küll võib olla
hädas ja toetust vajavad, kuid ikka ja alati armastuse ja valguse
olendid.
Tunnet tundes me justkui ahmime
õhku sisse ja kui see on suruv ning rõhuv tunne, siis tõmbume
kehaliselt kokku. Meie kopsud ei saa korralikult tööd teha ja me ei
suuda sügavalt väljahingata. Me hingasime tunde endasse ja
tardusime, et mitte näidata, milliseks tunne meid muuta võib ja kui
me välja ei hinga, siis jätame ta enda sisse peitu ning neelame
alla. Kuid tunne ei ole midagi, mida saaks olematuks muuta, ta liigub
meis omasoodu, aeg-ajalt aktiviseerudes, käivitudes ja sel juhul
võime tunda, kuidas kurgus on klomp või sees on ebamugavustunne.
Meie käsi sirutub söögi järele, et see tunne füüsiliselt
kustuda või endas alla suruda. Keha soovib tundest vabaneda lükates
teda üles, kuid meie surume teda
toiduga uuesti enda sisse
peitu. Selle asemel peaksime tõusma, andma kopsudele ruumi ja
võimaluse hingata sügavalt välja, hingata tunne endast välja.
Marianne
12.03.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar