esmaspäev, 12. märts 2018

Alla neelatud tunne ja emotsionaalne söömine





Kunagi on keegi öelnud või vaadanud meid pilguga, mis on jätnud meie sisse teadmise, et tundeid tundes võime olla koledad, halvad, inetud jne. Me oleksime tundes olles justkui väärtusetud, sest meid ei tahetud näha sellisel kujul. Kord oleme midagi väärt, kord ei ole – ühe skaala kaks otsa. Jah, tundes olles võime moonduda, sest oleme tundenäoga, kuid see ei anna alust meid lahterdada, et oleme või ei ole armastust väärivad. Meist keegi ei ole tunne, mida me tunneme, me lihtsalt viibime selle sees, vahel oleme lõksus, vahel jalutame sellest läbi, kuid alati oleme iseendana olemas, küll võib olla hädas ja toetust vajavad, kuid ikka ja alati armastuse ja valguse olendid.

Tunnet tundes me justkui ahmime õhku sisse ja kui see on suruv ning rõhuv tunne, siis tõmbume kehaliselt kokku. Meie kopsud ei saa korralikult tööd teha ja me ei suuda sügavalt väljahingata. Me hingasime tunde endasse ja tardusime, et mitte näidata, milliseks tunne meid muuta võib ja kui me välja ei hinga, siis jätame ta enda sisse peitu ning neelame alla. Kuid tunne ei ole midagi, mida saaks olematuks muuta, ta liigub meis omasoodu, aeg-ajalt aktiviseerudes, käivitudes ja sel juhul võime tunda, kuidas kurgus on klomp või sees on ebamugavustunne. Meie käsi sirutub söögi järele, et see tunne füüsiliselt kustuda või endas alla suruda. Keha soovib tundest vabaneda lükates teda üles, kuid meie surume teda toiduga uuesti enda sisse peitu. Selle asemel peaksime tõusma, andma kopsudele ruumi ja võimaluse hingata sügavalt välja, hingata tunne endast välja.


Marianne
12.03.2018.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar