Elu jäljed

Ma koristasin ja küürisin, vahel sekka torisesin, kuid siis mõistsin, et need kõik olid elu jäljed. Ma võin olla oma arvamusega, kuid ma ei suuda minevikku olematuks muuta ja ma olen täna kohas, kus on teiste inimeste elust jäänud märgid. See siin oli nende argipäev ja olevik, kus nad elasid ja olid omal moel, kuni lahkusid ja jäid vaid jäljed.

Igal nende sammul ja teol oli mõte ja eesmärk, nad ei mõelnud, et kunagi tuleb keegi ja vaadates jälgi, oletab, mida nad tegid või tegemata jätsid. Inimeste lahkudes jäid tegevused pooleli, said lõpetamatult lõpetatuks - plekid, ära viidud mööbli ja piltide pleekinud laigud, tolmus soovimatud esemed – aeg, mis peatus, kui uks pandi selja taga kinni - jäid kärbsed, kes kirjasid oma jälgedega vaikuse.

Mina vaatan läbi enda, ma ei tea, mida inimesed tundsid või mõtlesid, millest unistasid kui siin elasid. Mina näen vaid nende jälgi. Iga tegevus, mida tehti, oli millegi jaoks või pärast – käsi, mis silitas kassi, kui videvik laotus akna taha, kuid mina näen karvu, mis keelduvad toolist lahkumast.

Elades ei mõtle ju, et minu argipäev jätab minu elust märgid, sest minu olevik kestab. Lihtsalt ühel hetkel kohtuvad ühe inimese olevik ja teise inimese minevik. Minu koristamine on puhastamine, kui mineviku kustutamine, et algaks minu ajalugu, minu jälgede ja märkide tegemine.

... ja hommikul olid puhtaks pestud pliidil taas kassi käpajäljed, justkui oleks minevik öösel külas käinud ...

Marianne

Soomes

26.03.2018.a