Taevalõuendile tuul
pilvedest pilte maalib,
mõnus vile suul
siia ja sinna neid nügib,
keerutades ja pööritades
kujunditeks vormib.
Kõik Maailma mustrid,
vahused pilveloomad,
müstilised vaated
ja maagilised hetked
tasa ja aeglaselt
taevavõlvil sõuavad.
Mina, kes Maa peal käin,
pead ühtelugu kuklasse ajan,
ikka ja jälle taevasse vaatan,
mõistatan, ära arvan,
mis on see, mida täna
tuul sinisesse vaatesaali
vaatamiseks välja pani.
Oma unistustes lendan,
pehmes pilvevillas istun,
nähtavast olematusest
läbi paistan ja astun.
Kui tuul igavusest käega lööb
ja pintsli nurka viskab,
siis puhudes lõuendist läbi
jääb pilvest alles räbal.
Mitte midagi ei jää
paigale ega kestma,
kunst, mis oli kord olemas
hajudes igavikku haihtus.
Marianne
13.03.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar