Kantud
koorma raskus selgub sel hetkel, kui panen ta maha. Alles siis
tunnen, mida see tegelikult tähendas ja kui palju ta piiras ning
kinni hoidis. Iseendale, veel vähem teistele, on nii raske
tunnistada, et see, millest hoidsin kinni, mille nimel pingutasin oli
tegelikult kandam, mis rõhus ja surus maadligi, kuid selles koormas
oli üks tera, mis oli oluline ja selle nimel kandsin tervet kuhja.
Tunnistamine, et varem arvasin end tahtvat, sest ei osanud teisiti
või ei teadnud, et ka muud moodi on võimalik. Ilma kandamita
tunnen, kuidas saan hingata, sest oled vaba otsustama ...
Juured
on sügaval maas
ja
ühendus kõrgel taevas,
mitte
ühes kindlas paigas,
mis
hoiaks kinni ja piiraks,
vaid
kõikjal, kus käin,
olen,
elan ja hingan.
Kogu
Maailm on lahti,
uksed
ootavalt avali -
„Tule,
no tule ometi!”
Marianne
28.03.2018.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar