laupäev, 10. märts 2018

Kuidas leian tugevuse ja kindluse





jagamine

Oma elus seisan kohas, kus tuleb valida. Minu sees voolavad ja kasvavad tunded ning võimenduvad emotsioonid. Täna jõudsin taas enda mõistmiseni, välja kirjutades pealispinnal toimuva, liikusin samm sammu järel sügavamale ja leidsin endast tugevuse. Vastused tulevad, kui jõuda õigete küsimusteni, nendeni, mis viivad taipamiseni, pildi selginemiseni ja edasi ...

Mina kandun ajas tagasi looduse järgi, mäletan puid ja põõsaid, kohti mere ääres ja metsas, teekäänakuid, lagendikke ja kive, päikeselaike, tuuleõhku, lõhnu ja värve. Inimesed tulevad piltidesse hiljem. Loodus on see, mida olen kogu elu enda osaks pidanud ja ennast tema osana tundnud. Inimesed kaovad, muutuvad ja ei pea enda sõnadest kinni, kuid loodus on olnud, kogu minu elu, minu jaoks olemas. Ma lähen ikka ja taas tema juurde ning sisse, ta võtab mind alati vastu. Minu kindlus on teadmine, et loodus on olemas, käega katsutav ja selja vastas tuntav – mina tema sees ja tema minus.

Tunnen, et otsus on justkui minu eest ära tehtud, olen valikute ees, kuid minu sees on tunne, et mina ise ei ole sellele teelahkmele veel jõudnud, vaid mind on siia tõstetud, et nüüd pean otsustama, midagi ära tegema. Kuidas valida, kui ei tea, mida see minu jaoks tähendab ja endaga kaasa toob. Ei ole ju nii, et teen otsuse ja sellega asi lõppeb, siis alles kõik ju algab, doominokivid hakkavad üksteise järel kukkuma ja mina ei tea, kuhu see välja viib või seda, kas tulemus mulle üldse meeldibki.

Mind teeb vihaseks ja muudab jonnivaks, et teised juba eeldavad ning teevad mind puudutavaid otsuseid, kuid mina ise ei ole veel valmis valima, alles kõigun, justkui poleks juuri, millest kinni hoida ega tasakaalu, kust alustada astumist. Minus ei ole kindlust ega selgust, tundub, et pean tegema nii palju otsuseid, mis on kaasneva ja kohustustega seotud. Ma ei saa astuda ja siis tagasi pöörduda, kui valin, siis võidan midagi juurde, kuid minul tuleb loobuda nii mõnestki mulle olulisest teemast, kohast ja asjast.

Mina, täiskasvanud inimene, vajan sel hetkel turvatunnet, hoidmist ja füüsilist tuge. Soovin tunda hoidvaid käsi enda ümber, et tajuda mõistmist ja aja andmist, et kui olen tõeliselt valmis, siis alles astun, lähen ja olen. Alles siis, kui minu sees on kasvanud tahe ja usk, siis on olemas see, millest hoida kinni, millele toetuda. Kuid mulle tundub, et pidet veel ei ole, kas ma ei näe või ei tunne seda. Pole selget sihti, kõik võimalused on etteantud, kuid see kivi, mis annab kindla tõuke, ei ole veel langenud.

Kui keegi annaks võimaluse proovida, et tunda, kuidas sobib, mis meeldib, kuid ma ei näe, kuidas see võimalik on. Pean otsustama, sest oodatakse minu järgi, pean tegema otsuse kellegi jaoks ja pärast, kuid, kus olen seal mina ise. Vanasti vaatasin teemat ja minu motoks oli „Alusta algusest”, omal moel kehtib see praegugi, kuid kui vanasti närisin end tahtejõuga läbi, siis nüüd ei ole ma enam nõus ennast mõttetult lõhkuma. Soovin mõista, tunda selgust ja kindlust ning näha, kust tee algab.

Lõpuks saan aru, et ikkagi olen üksinda, nii otsustamises kui sammu astumises, sest need on minu, kui mina valin ja kõnnin. Mina oma seisemise tunde ja tahtega valin, millest lasen lahti, mille annan vabaks ja mille juurest suudan ära minna. Ma olen suutnud minna ja lahti lasta kohtadest, kus minu tahtest ei sõltu ega muutu enam midagi. Maa, loodus on kuulunud kellelegi teisele ja nende õigus on olnud muuta ümbrust nii, et minu jaoks kaob side, jäävad vaid mälestused.

Mind hoiavad kinni puud, mille olen istutanud, mille eest tunnen end vastutavat. Mina tean nende lugu, andsin neile koha, et nad saaksid suureks sirguda, kuid ära minnes ei saa ma neid kaasa võtta ning nende tulevik ei ole siis enam minu otsustada. Kuidas ma vaatan neid ja tean, et andsin neile võimaluse, kuid ära minnes annan loa nad olematuks muuta. Kuidas saada jõudu puudelt, mis enam ei kasva, mille juurde ei saa kunagi tagasi tulla, et mõõta nende tüve ja võra ning olla hetk nendega?

Mina, linnas kasvanud naine, olen puude ja metsa, mere ja avaruse, päikese ja pilvede rändamise, kivide, kalda ja küngaste usku – looduse usku – kõiges selles olen mina olemas, sealt saan jõudu ja tuge. Maamärgid, mis minu elus olema peavad, puutüve krobelisus, lainete müha, veepinna virvendus, rannalt korjatud kivide soojus, metsa kaitsev embus ja silmapiiri kaugus lõpmatuses, ritsikad, muulukad, sügise kõdunemise lõhn ja valge puhta lume krudin, vaikus ja öötaeva mustjas linik täheteedega nii, et langev soovitäht on näha ja käele püüda ....


Marianne
10.03.2018.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar