laupäev, 31. märts 2018

Tolmuste asjade aastate pikkune (aja) lugu





Kas asjad minu ümber on seal sellepärast, et vajan neid olevikus või kunagi vajasin – olid olulised möödunus või arvan neid kunagi vajavat – ootel tuleviku jaoks. Mida tunnen, kui libistan pilgu üle mineviku asjade, millised mälestused meenuvad. Kas ma tõesti tahan neid alles ja enda juures kinni hoida. Kui palju neist ütleb mulle, et pidin selle ja selle ära tegema, et sellest saaks see või too, et asi muutuks mulle vajalikuks. Ometi ei jõudnud ma mingil põhjusel kunagi tulemuseni. Unistuste, soovide, tahtmiste, mälestuste tolmus seisab asjade (aja) lugu.

Miks hoian asjadest kinni, kui palju vaba ruumi ja liikuvat energiat saan juurde, kui lasen neil minna. Vabanemine ja aus olemine iseenda ja asjade vastu – kui mina päriselt neid olevikus ei vaja, siis ehk on kusagil keegi, kellele oleksid need olulised just siin ja praegu. Olen neid alles hoidnud, igaks juhuks, et kui midagi muutub, siis .... Miks ma ei usu, et vajaduse korral leian selle, mida vajan, mitte ei täida ikka ning jälle uut vana ja minevikuga. Muidugi on asju, mis liiguvad esivanematelt läbi minu tulevikku, kuid palju rohkem on aastate ajalugu, mida ma tegelikult homme ei vaja, sest olen muutunud ja ei taha neid ka täna.

Millistest asjadest saan tuge, mille keskel tunnen end hästi, millega lepin – tehes näo, et neid ei ole olemas, kuid tegelikult tajun, et enam ei taha, asjad piiravad nii, et olen pinges ja ei suuda end korrastada, sest võngume erinevalt.

Millises väärtuses asju hindan, kas emotsionaalses, tarbe või rahalises tähenduses. Kas ma tõesti olen õnnelik siis, kui hoian ja kogun tolmuseid mälestusi ning etteheiteid või elan avaruses ja kerguses – milline on minu palveränduri seljakott, kui pikalt lohiseb järel saba, kui keeruline on logistika, et liigutada end ühest kohast teise.

Valguse kiired, vaikuse kuldsed helmed, vabaduse kutsuv tee. Asjade ahelad – minu (elu) lugu neis ja läbi nende, kas loon nendega olevikku või säilitan mineviku lootuses elada tulevikus – see on minu enda valik. Minu seest kaob kahetsus, kui tunnen värske õhu sõõmu ja asjade jagamisest saadud rõõmu, ma olen nad uuele elule andnud, koorem kaob õlgadelt, ma hingan ja valin tee võimalustega, mille kinkisid asjad, mille andsin vabaks...


Marianne
31.03.2018.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar