Kuidas on Sinuga lood

Täna on täna,

nii palju on teha,

sinna minna

ja seal olla,

pole aega

vabaks lasta

ega puhata,

iseennast hoida,

hellitada ja armastada.

Alles siis hakkan elama

kui saabub homme,

kui on nii või on naa,

kui on aega

jääda iseendaga,

mõelda ja olla,

lihtsalt vabana.

Vaat, siis hakkan elama,

iseenda moodi valima,

kui keegi teine

pealt ei vaata ega kuula,

lasen rihma lõdvaks

ja päästan enda vabaks.

Teen seda, mida tahan,

nii nagu oskan,

ja mitte keegi mind ei keela.

Minu õige elu algab homme,

seni panen end ootelehele.

Täna veel ei saa,

sest pole aega

enda peale kulutada.

Ma võin vaid mõelda,

sest ei julge öelda:

„Ma lähen välja,

ise endaga kõndima!”

Täna hetke leian aega,

võtan viimase minuti viivu,

kui peegli ees teen tiiru,

korraks veel vaatan endale otsa

ja juba tormangi välja,

sest Maailm ootab,

nii palju on otsida,

avastada, teha ja näha,

kuidas elu käib -

mina tahan ka,

kõike ja korraga.

Päeval laua taga istudes,

korraks pead kätele toetades,

päikeselaigus tukkudes,

unes unistada julgen -

Homne on juba käes.

Ma näen ja tunnen teda! -

taas telefon helisebki juba.

Õhtul unne vajudes,

pead padjale pannes,

väsinult ohates

mõtlen kahetsedes -

täna taas tormasin

ja endast ette kõndisin,

küll kaasas ja kõrval astusin.

Kuid, kelle elu ma elasin?

Marianne

08.03.2018.a