Oleme mugavuse ja laiskuse külge köidetud

Oi, kui palju kordi oleme kuulnud iseennast ja teisi oma suhete pärast kirumas. Küll on üks ja teine asi pahasti, küll on teinepool selline, niisugune ja naasugune. See on üks auru väljalaskmise võimalus, jututäide ja elu osa. Kuid, kui kaebame, siis järelikult oleme rahulolematud, kusagil on midagi sellist, mis kivikesena kingas hõõrub ja ei lase mõnusalt astuda. Miks piirdume sõnadega, pöördudes teiste inimeste poole, kes ei ole võimelised peale mõistva noogutamise või kaasa tänitamise, midagi meie elus muutma. Miks rahuldume sõnadega, olles seal, kus oleme ja võtmata midagi reaalselt ette, kui meil on tõesti nii halb nagu räägime. Teame ju ette, ühise suhte mustrit, samme millele järgneb teine ja kolmas nii, et jõuame taas sinna nurka, mis on muutunud meie suhte Bermuda kolmnurgaks, neelates armastuse, jättes alles frustratsiooni ja kibeduse.

Huvitaval kombel ei oota inimene rikkis auto kõrval, et ehk saab see ise imeväel terveks. Ta hakkab viga ja lahendust otsima, et teha oma masin sõidukorda, sest tal on seda vaja. Kuid oma suhetes istume ja kirume, lootes, et see, mis häirib, läheb ise üle ja mööda. Auto kõrval ei pahanda keegi: „Mis Sa mossitad!” või „Mis Sul jälle viga on!”, mis kasu sellest oleks, aga teisele inimesele ütleme südametäiega küll, et ehk siis võtab endaga midagi ette ja lõpetab jonnimise ära ning laseb meil rahus edasi elada. Auto on kui käepikendus, milleta jääb pool elu elamata ja argipäev seisma – selge, et tema eest peab hoolitsema, kuid suhe see elab ja kulgeb omasoodu, üks plärtsub, teine vaikib, siis vastupidi - küll kannatame edasi. Võtame garaažist auto ja läheme elu kurvilistele teedele ennast välja elama. Küll teine saab hakkama, tuleb toime ja tagasi tulles on taas kõik korras, sest tulime ju tagasi, mida veel võiks meist tahta.

Auto eesmärk on jõuda punktist A punkti B, selge ja sirge, kuid üks suhe on terve omaette Maailm, keerukas ja muutlik, pingutust nõudev, kes on ekspert ja suudab ning oskab 100% endast anda ja kõike õieti teha. Ilma autota ei saa, kuid teise inimesega on nii ja naa. Meie vahel on teemad, kus toimime edukalt ka pealiskaudselt ja distantsiga, kuid on lähedased, kus oleme haavatavad, tundlikud, oma soovide ja Minaga, need on need, mida kaitseme ja varjame, milleta elamine on keerulisem ja millest ilma jäämine või iseenese poolt ilma jätmine, kasvatab meile koorikut, omamoodi tugevust, millega edasi minna, kuid millel on oma nõrgad kohad, mida puudutades läheme katki. Miks üldse on vaja pingutada ehk veame täna veel välja. Mis me saame selle eest, kui püüame, mis muutub või mis mõte sellel on? Loodame, et kui ei liiguta ennast, siis ehk ei lähe enam hullemaks sellest, millega oleme harjunud. Ennast liigutades, astume oma kookonist välja ja me ei tea kunagi, mis meid siis ees ootab.

Mugavuses, argipäeva rutus ja oma tunnetes olles unustame teise, et talle haiget tehes ja tema vastu hoolimatu olles, teeme seda iseendale, sest see on ju meie enda suhe, milles oleme. Miks on meile nii tähtis, et teine oleks ja teeks nii nagu meie seda soovime. Mis on tegelikult see, mida me ei saa, et tunneme end halvasti ja närime teise kallal. Paneme pahaks, et teisel meie kõrval võib omaette hea olla. Kas see on midagi, mida me ei saa, ei luba endale või ise ei anna. Kusagil on tasakaal paigast ära, et see, mida meie oma heaoluks saame või teeme on vähemuses, sellest, mida tunneme, et teise jaoks teeme või enda arvelt anname. Seni kuni pole selgust on vaid häiriv tunne. Vastust teades on võimalik midagi ettevõtta, sest oleme ju täiskasvanud inimesed, kes on võimelised enda eest hea seisma ja oma heaolu eest vastutama.

Tegelikult teeme kõik oma sammud selle nimel, et jõuda tulemuseni, mida soovime saada ja tunda. Lihtsalt harjumuspärased mustrid ja korduvad teed on mäng, mida mängime uskudes, et kord ikkagi võidame. Ükskord ehk vaatame peeglisse ja näeme ning mõistame, et suhe on erilisem kui auto, temas läbitud vahemaad on palju väärtuslikumad ja hinnalisemad, kui need ollakse tõeliselt koos. Kõik algab ja lõppeb iseenda mugavusega, kui laisad me oleme, palju viitsime pingutada, kuidas ja mil moel hoolime iseendast ning teisest inimesest ja meil kõigil on üks soov „Palun hoia ja armasta mind!”

Kui on olemas visioon ja nägemus sellest, millisena me oma elu elada tahame. Kui teame, millega lepime, millega mitte. Kui teame, et ainult meie ise valime tunde, millega olukorda astume, seal oleme või lahkume ning teades, et teist inimest muuta ei saa, siis oma mugavusest ja laiskusest lahti lastes astume samme selle nimel, et ennekõike oleksime iseendaga ausad ja hooliksime sellest, kuidas me oma elu elame, ilma kahetsuseta, süüdistusteta ja enda müümiseta. Kui teeme, oleme või läheme, siis sellepärast, et nii oleme otsustanud ja soovime. Elame oma elu enese moel ja viisil ning teist inimest austades, laseme ka temal seda teha.

Marianne

07.03.2018.a