teisipäev, 12. detsember 2017

Suguvõsa elav ja helisev laas




Kord mulda külvatud seeme,
kasvades ja vilju kandes,
nii elu üha edasi andes,
rajas suguvõsa puudest hiie - 
elava ja heliseva laane.

Puud, mis on püsinud ajast aega,
sirgunud ja kohisenud elava väega,
oma südamesse ringe kasvatavad,
nii iga uue hinge sündi tähistavad.

Aegade tuuled ja erinevate elude teed,
on muutnud põlvede mustrit ja keed.
Kes murti, kes raiuti maha,
kes vägisi viidi välja, kaugete maade taha,
kes ise ihkas võõrsile minna,
kuid laande jäi jälg igast puust,
südame ringidesse ring igast,
selles hiies sündinud ja elanud elust.

Puude valu voolas elumahladest pisartena,
ladvad tuulte käes maadligi painutatutena,
hingede valust öökull öösel huikas.
Lahkunutest laande kännud on jäänud,
tuuled ja ajahambad on neid purenud,
kuid nende tüved elavate meenutustes,
kui mälestustahvlid iidsetel sammastel
alles hoituna seisavad ja püsivad.

Iga hing vajab suguvõsaga sidet,
oma kohta süsteemis, kui hoidvat pidet,
ja kojukutsuvat sadama tuld -
see on juuri ühendav kodumaa muld.

Minus on sügaval teadmine,
et mina ei ole esimene
ega üksinda eksinult seisev.
Mina olen ühendav lüli ja tugevuse proov,
kes teiste kõrval ja toeks seistes,
võtan eelnevalt ja annan järgnevale,
hoian nii suguvõsa sidet enese kätes.

Kui puu seisab puu kõrval,
kui lüli hoiab teistest kinni,
siis torm ei murra ja kett ei purune,
nii suguvõsa jääb püsima.
Mälestusi alles hoides
jäävad eelnenud põlved elama,
puude latvade laulus ja lehetede sosinas
kandub hääl, mis lausudes sõnu
jutustab minu suguvõsa loo.


Marianne

12.12.2017.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar