Minu Mõttes on minu Vabadus

Tuli Mõte ja ma võtsin tast kinni,

hoidsin endas ja kasvatasin suureks.

Mõttest sai minu isiklik Maailm,

kandam, mida kandsin endaga kaasas.

Minu kujutelm oli raskus,

mille panin iseendale selga.

Polnud kerge niisama sirgelt seista,

veel vähem oli võimalust ja jaksu,

lihtsalt käsi taskusse pannes,

lauluviisi ümisedes, edasi minna.

See kõik oli nii näiliselt reaalne,

et uskusin enda loodud pilte.

Kandsin endaga raskust, mida polnud,

mida tegelikult üldse olemas ei olnud.

Mõte on kui Vesi, mis voolab,

ta on kui Tuul, mis puhub,

ta on kui Tuli, mis loidab,

ta on kui Maa, mis püsib.

Mina ei suuda kinni hoida vett,

püüda tuult ega taltsutada tuld

ja liiv lihtsalt niriseb sõrmede vahelt.

See on Maailm minu ümber,

see on see, mida mina muuta ei saa,

ometi olen see mina ja ei ole ka.

Minu Mõttes on minu Vabadus.

Temast kinni hoides ehitan endale trellid

ja täidan raskusega oma ränduri pauna.

Ma mõistsin, et mõte võib kasvada

raskemaks suurimast mäest.

Ma mõistsin, et koti saab panna käest,

temast, vaid ühe otsusega vabaneda.

Mõttest lahti lastes vabastan voolu,

kotti kergemaks tõstes lähen teele,

otsima ja uurima, kuhu ma jõuan.

Mina ise loon ja kasvatan,

mina ise toidan ja võimendan.

Mina ise olen oma elu looja.

Käed vabad, emban ja kallistan

iseennast ja Maailma.

Laulan laulu, mida laulab

vaba ja helisev Hing.

Marianne

10.12.2017.a