teisipäev, 19. detsember 2017

Sina ja Mina lood VIII – Siis kui üks Meist ootas Valget laeva




Mina kaitsesin ennast barjääride, äraütlemise, rünnaku ja loobumisega. Ma ei lasknud Sind endale lähedale, sest ei tahtnud haiget saada. Mina kaitsesin ennast Sinu eest. Siis, kui Ma olin Su endast eemal hoidnud, leidnud Sulle kõik nimed, üles lugenud sada ja rohkem põhjust, et ennast õigustades öelda esimesena Ei, siis Ma ei pidanud ootama ega olema kohal, kui Sina ära läksid. Ma ei tahtnud endale tunnistada, et Sina olid oluline, et Minul oli ilma Sinuta valus.

Seistes tugevana, kaitstes iseennast, olin Ma üksi, et mitte kogeda hetke, kus Ma jäin üksinda. Astusin esimesena sammu kõrvale, eraldasin ennast tervikust, et vältida hetke, kus Ma jäin päriselt üksinda seisma, sest Sina astusid sammu kõrvale ja läksid teisele teele. Ma ei osanud olla koos, kui me olime eraldi.

Kuidas ma oskasin ja teadsin, kuidas olla, kui Mina ei olnud enne sellel kohal seisnud. Kui jäänud oli üürike viiv, hetk enne seda, kui kõik muutus ja igapäevane võimalus puudutada oli lõppenud lehvitusega. Miks Mina pidin suutma olla tugev ja leppima, kui Mina ei tahtnud, et nii oleks. Ma vihkasin Sind, et Mina pidin õppima ilma Sinuta toime tulema. Mul oli tunne, et Sina olid süüdi, et Mina justkui Sinust ilma jäin. Minu arust Sa ei pingutanud piisavalt, et Sa saaksid Minuga jääda. Arvan, et kergem oli minejal, kui sellel, kes jäi – ütleb see, kes ise ei läinud.

Mina ei tundnud ennast turvaliselt ega hoituna, sest jäin siia, üksinda. Sinu lahkumine tundus Sinu nõrkusena ja Minu jäämine, et Mina olin tugevam ja Minu muster tugevama poolena ongi iseenda eraldamine ja üksinda seisma jäämine.

Minul ei olnud Sinust kahju, sest Minu silmis olid Sinu enda valikud ja otsused viinud Sind sinna, kus Sa seisad, kuid kuna Mina olin Sinuga koos, siis seadsid Sina Minu turvalisuse ohtu ja Minule tunduski, et üksi olen Ma tugevam ja Minul on nii kindlam. Mina võtsin nõrkusena, et Sina ei püüdnud mõista iseennast ega soovinud edasi liikuda. Ma ei mõistnud käegalöömist ega ootamist, et leppida sellega, mis elu toob. Minu sees oli kärsitus, kannatamatus, juhtimise vajadus ja muidugi õpetamine ning suunamine. Mina ise ju teadsin, kuidas Mina oleksin Sinu asemel teinud.

Kõik see, mida Ma mõistsin teiste puhul, leides neile toetust ja kaastunnet, sai Sinu puhul ruttu otsa, sest Sina olid Minuga seotud, me olime koos ja moodustasime terviku. Iga Sinu samm puudutas ka Mind ja seadis küsimuse alla Minu turvalisuse. See, mida Sina tegid iseendale, tegid Sa ka Minule, sellepärast, kui Ma nägin, et Sina ei hoolinud iseendast (minu arvates) siis Mina tundsin, et Sa ei hoolinud ega väärtustanud Mind ega meie suhet.

Ma ei tundnud ennast turvaliselt, hoituna ega kaitstult, sest pidin justkui kogu aeg kohanema ja tasakaalustuma. Ma tundsin, et Mina ei kontrolli olukorda. Minu sees oli ärevus ja teadmatus selle ees, mis meist saab. Hirm, mis kõik võib juhtuda. Pidev valmisolek kontrollimatute muutuste ees pingestas ja Ma kartsin seda, mis tulevik toob. Ma ei lõdvestunud, stress suurenes.

See tegi haiget ja muutis Mind vihaseks ja nii õppisin Ma iseenda säästmiseks distantsi hoidma, ennast tervikust lahutama ja üksi tundetu ning tugevana seisma. Ja siis, kui Minul polnud Sinust enam kahju, sest Ma uskusin, et Sina tahad ise ära minna, siis olin Ma tegelikult iseennast eraldades Sinu juba ära saatnud. Kui Minul ei olnud kahju, sest Ma uskusin, et Sa ise tahtsid minna, siis ei olnud Minus enam tundeid, sest Ma ei tunnistanud ega lubanud neid endale.

Mina jäin ilma Sinuga koosolemisest. Ma tegin oma üksi oldud ajast ümberjutustuse, et Sa natukenegi teaksid ja saaksid osa, mida Mina üksi nägin, tegin ja kogesin. Minu päevades ei olnud seda vaikset üksteist mõistvate pilkude vahetust hetkel, mil me koos vaatasime, kogesime ja tegime. Mina ei tahtnud, et üks osa Minust oleks koguaeg ootel, kogumas kõiki ja kõike, mis jagamist ootab ja vajab. Ja siis, kui Sa ühel hetkel olidki kohal, siin Minu elus, tundsin, et see kõik oli tegelikult mööda läinud ja otsa saanud, sest Mina olin üksi neis hetkedes.

Mina soovisin olla osaline meie ühises elus, ilma viivituste ja ootamisteta. Kohalolu tavalises tänases, mitte oodates kauget tuleviku päeva, mil Valge laev taas sadamas randub.


Marianne

19.12.2017.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar