Nii vabastavalt ülev ja ühtlasi
hirmutavalt kammitsev on teadmine, et mina ise loon, ise tunnen ja
ise olen. Ikka tahaks ju vahel panna vastutuse, miks ma nii käitusin,
tundsin või olin, kellegi teise õlule, öelda, et: ”Sina tegid,
olid ja sundisid mind olema...”- miks tahtsin ohver/ alistatu/
allaandnu olla. Miks arvasin, et keegi teine saab mind „korda”
teha? Kellel on võime muuta minu elu, kas teistel või minul endal?
Ma võin iseendasse vaadates
otsida vabandusi ja põhjendusi, värvida üle – teha nn Potjomkini
küla, kuid see ei muuda kuidagi seda, mis seal all tegelikult on.
Mina ise olen aines ja materjal, millest olen vorminud iseenda ja oma
elu. Mina ise küsin „Miks?” ja otsin „Kuidas?”, et jõuda
tagasi algusesse, just sinna, kus kord sõlm sai sõlmitud, et seal
see lahti sidudes, vabastada endasse kinni jäänud tunne.
Pööranud oma lugudele selja, ei
teadnud ega näinud ma, millal neist keegi esile kerkis ja minust
kinni haaras. Olin pinges, ootuses ja hirmul, sest kartsin taas
lugude haardesse sattuda, teadsin, et nad on minu sees olemas,
oodates vaid oma aega. Mitte lihtsalt tunnetes tunneldes vaid oma
tundeid vaadeldes, mõistsin, et minul on minu lood ja ma uurisin
neid järjekorras, milles nad esile kerkisid – need on kui minu elu
kõhugaasid, mida ma ei suuda kinni hoida ega varjata ja nendest
hoovav lõhn paneb vähemal või rohkemal määral mind ennastki
puhast õhku ahmima. Keerates näoga lugude poole, olen ma valmis
nendega kohtuma, sest vaid mina ise saan nad lahti harutada, et
seejärel neid kui värvilisi õhupalle taevasse lendu lasta.
Iga loo üles leidmine on kui
avastusretk iseendasse. Loen iseennast, vaadates mälestusi, mille
olen ise endasse, oma tundeid tundes, salvestanud. Iga looga jõuan
taas iseenda mõistmiseni, sest just mõistes suudan lahti lasta
valust ja leian üles selle, kes ma tegelikult olen.
Lugudest ei pea kinni hoidma, see
oleks kui salvestunud pildi sisse seisma jäämine. Mina ise saan
muuta salvestunud tundeid, muuta oma mälestused kergeks, hetkeliseks
leebuseks, mis minust läbi libiseb või jätta nad takjatena
tugevalt ja torkivalt kinni hoidvateks – see on minu enda valik.
Minu elu inimesed on kui peeglid,
milles minu lugu peegeldub. Kuhugi sinna pilti on peidetud võti,
mille ma leian, kui ei võta peeglit isikliku solvanguna vaid vihje
ja kaardina võtme juurde, mis keerab minus lahti ukse, mille taha on
peidetud sõlmitud sõlm. Proovisin, kuidas õnnestub sõlme lahti
harutada peeglisse vaadates – veel rohkem läks sassi. Pidin olema
endas ja vaatama endasse, sest vaid nii leidsin õige lahenduse.
Seni kuni ma ei teadnud ega
tundnud veel ennast, olin kui sassiläinud pilt, siis selle asemel,
et jätkata rääkimist, mida võiks või kuidas peaks olema,
alustasin iseenda üles harutamist. Haarasin kinni niidiotsast ja
hakkasin seda tasakesi enda seest välja sikutama. Sellest kasvas
teerada iseendasse. Ma leidsin tee, mida mööda kõndida. Minus
kasvas julgus ja soov edasi minna. Segadus vähenes, kui kadus pilt,
mille olin endast kujundanud. Ma nägin iseennast, sest minu sees
avanes, põhjatu ja hirmutava pimeduse asemel, selgus ja sügavus.
Vabadus on see, kui räägin,
mida tõeliselt mõtlen, st mina ja minu sõnad on kooskõlas, ma ei
valeta endale ega Maailmale. Ma julgen olla aus ja tunnistada, kes ma
olen ja mida ma soovin. Nii jäävad ära arusaamatused ja
teisitimõistmised. Luban olla endal see, kes ma olen, võtmata
endale rolle ja nägusid. Ma ei ei peida ega varja end, pugedes
endasse peitu, jättes nii ruumi teistele – julgedes ise seista,
kasvan ja täidan ennast ise.
Olen aus ka teiste vastu, sest ei
taha enam kogeda hetke, kus mina või keegi teine, ei taha või ei
jaksa enam ennast varjata. Mina ei taha enam tunda neid tundeid, mis
kaasnevad sellega, kui kõik on korraga vale, on olnud etendus
eluteatris, kus igaüks mängis kedagi teist, olnud rollis – nägu,
teise sisuga, kuid mitte olnud tema ise, ausalt ja ehedalt.
Oma astutud samme tagasi võtta ega
olematuks muuta ei saa, kuid ma saan otsida üles vastuse küsimusele:
„Miks ma nii tegin?”, et mõista iseennast ja toetada ning
kasvatada endas julgust ja usaldada astuda uus samm uuel moel.
Ma ei pea oma otsustesse kinni
jääma, seisma kangelaslikult tõestades – mida või kellele –
ma võin muuta ja muutuda, kui tahan või soovin. Kui minul on halb,
siis pean ise otsima uut võimalust, proovima teist teed.
Iseenda vaatamiseks vaatan
endasse, mitte ei pane end kellegi teise kõrvale või ei vaata end
peeglist, sest nii vaatan ennast väljast, kellegi teise silmadega ja
näen peegeldust, kellestki teisest – mitte minust endast. Küsimus
on selles: „Kes ja kus ma olen?”, mitte: „ Kuidas ma paistan?”.
Peegelpildina otsin põhjendusi, selgitusi, vabandusi, miks ma
niisugusena paistan, mida ma tegelikult mõtlesin ja kes ma päriselt
olen.
Vahel muutusin kurvaks, kui
nägin, et teine sai midagi, mida ma ei osanud enda vajadusena
sõnastada ja mina jäin ilma. Ma tundsin, et minus endas on midagi
närivalt puudu ja otsisin selle täidet teistelt, lootuses, et see
on just see, mida mina vajan. Ma julgesin ennast tunnustada alles
siis, kui väline oli mind märganud ja kiitnud, sest kui väline
mind näeb, teab ja ütleb, siis järelikult olengi hea. Jäin üha
uuesti ootama tagasisidet, et öeldaks, et olen tubli olnud. Ma
mossitasin ja kaotasin kannatuse, sest ma ei saanud seda nii tihti,
sellisel hulgal ja viisil, mida mina vajasin. Ootasin tunnustust
selle eest, mida tegin tegelikult välisele. Asetasin ennast
näitusele, et mulle antaks teistega võrdluses hinnang. Kus olin
mina ise, kus see, mida teistele näitasin?
Selle asemel, et selgitada
iseenda solvumisi ja tujusid, mis tulevad justkui teiste tegevuste
tagajärjel ja oodata, et teise muutunud käitumine parandab siis
mind ja minu olemist, on mõttekam tunnistada, et: „Jah, mina ise
ole selline, et millegipärast mõjutab väline mind ja mina ise
reageerin iseenda tunnetega nii.” Otsida vastus küsimustele Miks?
ja Mida mina tahan?, mitte hoida kinni sellest, mida mina ise
tegelikult sellisena ei taha, lootuses, et teise muutumine muudab loo
selliseks, et mina ise ei pea muutuma või ise oma olemise
parandamiseks midagi päriselt, reaalselt ette võtma.
See lugu saigi alguse siis, kui
ma otsustasin, et otsin endast vastuseid ja muudan ise oma elu, sest
uskusin ja teadsin, et mina saan sellega hakkama – ma tulen toime
ja leian enda seest üles tee ja võtmed, mis avavad uksi, mille ma
iseenda sisse olin ära peitnud, sest mina hoolin endast, austan ja
armastan iseennast ja oma teekonda.
Selles aastas on olnud nii palju
üllatusi ja leide, puhastavaid pisaraid ja lõkerdavat naeru, siin
on olnud kõike ja rohkemgi veel, kuid kõige rohkem on olnud
vabanemist ja armastust ...
Marianne
28.12.2017.a
PS See on Sulle, kes Sa minu
lugusid loed ja ikka mulle endale ka
Mina võin kirjutada ja öelda,
et see on nii, see toimib, viib edasi ja elu muutub, kuid seni kuni
inimene ise pole proovinud, ausalt proovinud, julgenud olla ja
päriselt vaadata, öelda ja elada, sest alles siis saab ta tunda,
kuidas see tegelikult elus toimib ja mida ning kuidas vabastab ja
muudab. Kui elu täna ja siin küsib küsimuse või annab valiku,
siis vasta ja vali iseendana, astu see samm, julge olla Sina ise,
täna ja praegu ning siit edasi ikka ja alati. Tõsi, vahel väldid,
mis iganes põhjusel, vahel valitud valik ei meeldi või teeb elu
lihtsalt huvitavaid uperpalle või vahel ei oska veel vastata – see
kõik on okey – see oled Sina ise. Sa ei olegi veel valmis, Sa
alles muutud ja kujuned, just nii nagu Sina ise oma elu ja ennast
kujundad ning vormid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar