neljapäev, 28. detsember 2017

Omamoodi kokkuvõte minu 2017-dast aastast




Nii vabastavalt ülev ja ühtlasi hirmutavalt kammitsev on teadmine, et mina ise loon, ise tunnen ja ise olen. Ikka tahaks ju vahel panna vastutuse, miks ma nii käitusin, tundsin või olin, kellegi teise õlule, öelda, et: ”Sina tegid, olid ja sundisid mind olema...”- miks tahtsin ohver/ alistatu/ allaandnu olla. Miks arvasin, et keegi teine saab mind „korda” teha? Kellel on võime muuta minu elu, kas teistel või minul endal?

Ma võin iseendasse vaadates otsida vabandusi ja põhjendusi, värvida üle – teha nn Potjomkini küla, kuid see ei muuda kuidagi seda, mis seal all tegelikult on. Mina ise olen aines ja materjal, millest olen vorminud iseenda ja oma elu. Mina ise küsin „Miks?” ja otsin „Kuidas?”, et jõuda tagasi algusesse, just sinna, kus kord sõlm sai sõlmitud, et seal see lahti sidudes, vabastada endasse kinni jäänud tunne.

Pööranud oma lugudele selja, ei teadnud ega näinud ma, millal neist keegi esile kerkis ja minust kinni haaras. Olin pinges, ootuses ja hirmul, sest kartsin taas lugude haardesse sattuda, teadsin, et nad on minu sees olemas, oodates vaid oma aega. Mitte lihtsalt tunnetes tunneldes vaid oma tundeid vaadeldes, mõistsin, et minul on minu lood ja ma uurisin neid järjekorras, milles nad esile kerkisid – need on kui minu elu kõhugaasid, mida ma ei suuda kinni hoida ega varjata ja nendest hoovav lõhn paneb vähemal või rohkemal määral mind ennastki puhast õhku ahmima. Keerates näoga lugude poole, olen ma valmis nendega kohtuma, sest vaid mina ise saan nad lahti harutada, et seejärel neid kui värvilisi õhupalle taevasse lendu lasta.

Iga loo üles leidmine on kui avastusretk iseendasse. Loen iseennast, vaadates mälestusi, mille olen ise endasse, oma tundeid tundes, salvestanud. Iga looga jõuan taas iseenda mõistmiseni, sest just mõistes suudan lahti lasta valust ja leian üles selle, kes ma tegelikult olen.

Lugudest ei pea kinni hoidma, see oleks kui salvestunud pildi sisse seisma jäämine. Mina ise saan muuta salvestunud tundeid, muuta oma mälestused kergeks, hetkeliseks leebuseks, mis minust läbi libiseb või jätta nad takjatena tugevalt ja torkivalt kinni hoidvateks – see on minu enda valik.

Minu elu inimesed on kui peeglid, milles minu lugu peegeldub. Kuhugi sinna pilti on peidetud võti, mille ma leian, kui ei võta peeglit isikliku solvanguna vaid vihje ja kaardina võtme juurde, mis keerab minus lahti ukse, mille taha on peidetud sõlmitud sõlm. Proovisin, kuidas õnnestub sõlme lahti harutada peeglisse vaadates – veel rohkem läks sassi. Pidin olema endas ja vaatama endasse, sest vaid nii leidsin õige lahenduse.

Seni kuni ma ei teadnud ega tundnud veel ennast, olin kui sassiläinud pilt, siis selle asemel, et jätkata rääkimist, mida võiks või kuidas peaks olema, alustasin iseenda üles harutamist. Haarasin kinni niidiotsast ja hakkasin seda tasakesi enda seest välja sikutama. Sellest kasvas teerada iseendasse. Ma leidsin tee, mida mööda kõndida. Minus kasvas julgus ja soov edasi minna. Segadus vähenes, kui kadus pilt, mille olin endast kujundanud. Ma nägin iseennast, sest minu sees avanes, põhjatu ja hirmutava pimeduse asemel, selgus ja sügavus.

Vabadus on see, kui räägin, mida tõeliselt mõtlen, st mina ja minu sõnad on kooskõlas, ma ei valeta endale ega Maailmale. Ma julgen olla aus ja tunnistada, kes ma olen ja mida ma soovin. Nii jäävad ära arusaamatused ja teisitimõistmised. Luban olla endal see, kes ma olen, võtmata endale rolle ja nägusid. Ma ei ei peida ega varja end, pugedes endasse peitu, jättes nii ruumi teistele – julgedes ise seista, kasvan ja täidan ennast ise.

Olen aus ka teiste vastu, sest ei taha enam kogeda hetke, kus mina või keegi teine, ei taha või ei jaksa enam ennast varjata. Mina ei taha enam tunda neid tundeid, mis kaasnevad sellega, kui kõik on korraga vale, on olnud etendus eluteatris, kus igaüks mängis kedagi teist, olnud rollis – nägu, teise sisuga, kuid mitte olnud tema ise, ausalt ja ehedalt.

Oma astutud samme tagasi võtta ega olematuks muuta ei saa, kuid ma saan otsida üles vastuse küsimusele: „Miks ma nii tegin?”, et mõista iseennast ja toetada ning kasvatada endas julgust ja usaldada astuda uus samm uuel moel.

Ma ei pea oma otsustesse kinni jääma, seisma kangelaslikult tõestades – mida või kellele – ma võin muuta ja muutuda, kui tahan või soovin. Kui minul on halb, siis pean ise otsima uut võimalust, proovima teist teed.

Iseenda vaatamiseks vaatan endasse, mitte ei pane end kellegi teise kõrvale või ei vaata end peeglist, sest nii vaatan ennast väljast, kellegi teise silmadega ja näen peegeldust, kellestki teisest – mitte minust endast. Küsimus on selles: „Kes ja kus ma olen?”, mitte: „ Kuidas ma paistan?”. Peegelpildina otsin põhjendusi, selgitusi, vabandusi, miks ma niisugusena paistan, mida ma tegelikult mõtlesin ja kes ma päriselt olen.

Vahel muutusin kurvaks, kui nägin, et teine sai midagi, mida ma ei osanud enda vajadusena sõnastada ja mina jäin ilma. Ma tundsin, et minus endas on midagi närivalt puudu ja otsisin selle täidet teistelt, lootuses, et see on just see, mida mina vajan. Ma julgesin ennast tunnustada alles siis, kui väline oli mind märganud ja kiitnud, sest kui väline mind näeb, teab ja ütleb, siis järelikult olengi hea. Jäin üha uuesti ootama tagasisidet, et öeldaks, et olen tubli olnud. Ma mossitasin ja kaotasin kannatuse, sest ma ei saanud seda nii tihti, sellisel hulgal ja viisil, mida mina vajasin. Ootasin tunnustust selle eest, mida tegin tegelikult välisele. Asetasin ennast näitusele, et mulle antaks teistega võrdluses hinnang. Kus olin mina ise, kus see, mida teistele näitasin?

Selle asemel, et selgitada iseenda solvumisi ja tujusid, mis tulevad justkui teiste tegevuste tagajärjel ja oodata, et teise muutunud käitumine parandab siis mind ja minu olemist, on mõttekam tunnistada, et: „Jah, mina ise ole selline, et millegipärast mõjutab väline mind ja mina ise reageerin iseenda tunnetega nii.” Otsida vastus küsimustele Miks? ja Mida mina tahan?, mitte hoida kinni sellest, mida mina ise tegelikult sellisena ei taha, lootuses, et teise muutumine muudab loo selliseks, et mina ise ei pea muutuma või ise oma olemise parandamiseks midagi päriselt, reaalselt ette võtma.

See lugu saigi alguse siis, kui ma otsustasin, et otsin endast vastuseid ja muudan ise oma elu, sest uskusin ja teadsin, et mina saan sellega hakkama – ma tulen toime ja leian enda seest üles tee ja võtmed, mis avavad uksi, mille ma iseenda sisse olin ära peitnud, sest mina hoolin endast, austan ja armastan iseennast ja oma teekonda.

Selles aastas on olnud nii palju üllatusi ja leide, puhastavaid pisaraid ja lõkerdavat naeru, siin on olnud kõike ja rohkemgi veel, kuid kõige rohkem on olnud vabanemist ja armastust ...


Marianne
28.12.2017.a

PS See on Sulle, kes Sa minu lugusid loed ja ikka mulle endale ka


Mina võin kirjutada ja öelda, et see on nii, see toimib, viib edasi ja elu muutub, kuid seni kuni inimene ise pole proovinud, ausalt proovinud, julgenud olla ja päriselt vaadata, öelda ja elada, sest alles siis saab ta tunda, kuidas see tegelikult elus toimib ja mida ning kuidas vabastab ja muudab. Kui elu täna ja siin küsib küsimuse või annab valiku, siis vasta ja vali iseendana, astu see samm, julge olla Sina ise, täna ja praegu ning siit edasi ikka ja alati. Tõsi, vahel väldid, mis iganes põhjusel, vahel valitud valik ei meeldi või teeb elu lihtsalt huvitavaid uperpalle või vahel ei oska veel vastata – see kõik on okey – see oled Sina ise. Sa ei olegi veel valmis, Sa alles muutud ja kujuned, just nii nagu Sina ise oma elu ja ennast kujundad ning vormid. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar